kino koduteel

mm, leidsin juhuslikult ühe laulukese, mis umbes kümne aasta eest vallutas mu südame. aga neneh võib-olla hakkab these new puritansis laulma. oeh, selline üheksakümnendate-nullindate vaib tuli sisse hoopiski :)

muidu. alates sellest, kui ma ükskord unes nägin, kuidas ma oma punast värvi sektsiooniga köögis emaks sain, olen hakanud emaduse ja laste peale rohkem mõtlema. mis meelel, see... igalpool! niisiis, nüüd on mu kodutee sellise asetusega, kus peale minu on liikvel mitmeid sporditegijaid, üks ilusas majas elav avalise väljanägemisega rattur-onu ja LAPSED. hommikul bussis näiteks kiitles üks väike poiss sellega, mitu kasuisa tal on. tagasi koju kõmpides möödusin stseenist, kus suurem poiss kahmas väiksemal natist kinni ning vibutas ähvardavalt rusikaga. väike poiss hakkas karjuma, kuid keegi ei teinud sellest olukorrast välja. muidugi, seal läheduses seisis bussi ootamas üks (ma arvan et) neljateistaastane väga suur tüdruk ja taamal veel mõned rüblikud. keegi ei teinud välja. jäin siis vahelduseks ja hirmutamiseks seisma ja põrnitsema neid. ei andnud tulemusi. lootes, et asjad klaaruvad, läksin edasi koju.

mulle siiski tundub, et lapsed ei ela niiväga vanemate lahutusi üle. peaasi, et neile piisavalt tähelepanu pööratakse (lugesin mingit kokkuvõtet testist, kus uuriti, kuidas ja kas beebid vanemate emotsioonidele reageerivad, kas näoilmed on õpitavad jne. need, kellega ei tegeletud üldse, ei suheldud ega naeratatud, surid!!!) neile on see pigem põnev: "oo, lähen täna ööseks issi juurde. oo, emme uus peika on nii karvane" jne. kuigi, ega ma kõigi eest rääkida ei saa. mäletan, kui mu vend tuli koju ja oli nödrinud selle üle, et ühel sõbral on kaks ema, teisel  7 last peres pluss vanemate õdede peikad, kes nooremaid autoga sõidutasid, aga meil on selline tavaline perekond. ema-isa ja kaks last. igav. lapsed harjuvad kõigega ja võtavad asju normaalselt (3.a. m ema vana mobiiliga sehkendades: "see ei ole päris. see on mängimiseks.") iseasi, mis väärtushinnangud ja käitumismallid neil pärast on...

päriselust: värske õhu käes grillitud ja tiigikülmasid õlusid pruugitud. ja öölaulupidu muidugi ka. algus külm ja niiske nagu ikka murul istudes ikka. purjus intellektuaalid on ühed naljakamad tegelinskid üldse. mõtlen siin m-l'i. zenitiga uuele proovile, vana film sai miskit moodi valesti sisse pandud. kumbki meist pole fotograafiaäss. seebikarpide najal üles kasvanud... kolmas kodutee variant läbi supilinna leiutatud. ja sealt ühe akna pealt ökoidee (öko on võlusõna, isegi seksis, kes elu24 loeb :p): piimakotid pooleks lõigatud, muld sisse ja taimed kasvama pandud. kasutaks isegi seda ideed, aga piimakotid võiks kuidagi atraktiivsemaks muuta.