ähm

imiteerime poliitikat, imiteerime jalgpalli. omamoodi "järeletegemine" vahel/tihti palju nauditavam kui originaalasi ise. igas valdkonnas tundub see nii olevat minu jaoks: nii arhitektuuris, toidulaual, muusikas kui miskis kunstis veel kindlasti... (a see tore teater käis kanuti gildis ja rakveres ka. maha magasin, raisk)  kui järele teha/teatud elemente ära kasutada, siis väga heasti(teater, muusika..) või siis üldsegi ee.. enese teadmata. või koduste vahenditega (arhitektuur, toidulaud) nt. ühes antropoloogilises filmis näidati, kuidas erinevate kultuuride tantsud on prevaleerivate igapäevatööde liigutustest inspiratsiooni saanud, alateadlikult kuidagi. (tahaks seda filmot veel näha, selle nime võiks ka teada muidugist.)

miskeid muusikaelamusi eriti vahepeal tekkinud ei ole peale cocorosie hallide ookeanide. lihtsalt armastan seda halli värvust, isegi selle sõna kõla. ja sõna ookean kõla (nii inglise kui eesti keeles). soome-ugrilaste värk - mida rohkem täishäälikuid või lalisevaid häälikuid, seda nummim. mul ka. 

aga kookost ja roosi kuulates meenub suvekuumus, soe laudpõrand ja miskid asjatamised(nt koristamine) kodus. muhe. see uus albom väga selline ei ole. siseneda tuleb veidi teise hingusega universumisse...

suvest rääkides: see on käes. võililled ja kiiskav päike. kell kolm päeval, mil kaamose ajal päike horisondil sillerdab heal juhul, on  nüüd tahtmine fiestat pidada ja ainult lebaskleda. aga õnneks ei tule vihmastest päevadest puudus siinmail...

muidu veel seda, et täna oli õppejõuga bändiproov. loodan, et ta flööt 17. mail ei ole pool tooni kõrgem kui klaver (mis ka ei ole hääles)
siia otsa üks mu tänase päeva kesksetest lugudest: