vanurifetiš

täna oli kirgaste vanurite päev.

kõigepealt tuterdas majataga helerohelisel tuulisel muruplatsil üks mutike. vaatepilt oli omamoodi esteetiline ja lippasin teise tuppa fotokat tooma. aga selle ajaga oli vanur haihtunud. taamal vaid üks kopp oma tööd tegemas. jah, vanadaam oli teise kohta kõndinud, puu ja kuuri tagant teda veidike näha oli. aga see polnud enam nii kunstiline vaatepilt.

üks mod-stiilis JOPEGA vanahärra oleks peaaegu vale bussi peale (see buss, kus olin mina leitsaku eest varjus) tulnud. luges silti, kuhu buss läheb, asjaliku, kuid veidi segaduses näoga. jalas sandaalid ja silmis eluterve pilk. 

kolmandad kaks vanadaami paterdasid maja ees ja arutasid elavalt, mida kuhu istudada, kasvatada ja muud logistikat. päikeselise ilmaga tundus nende elu eriti roosiline... või murtud südameline (neid lilli seal ohtralt).

eile nägin sõiduteel jalutavat eriti mõtliku näoga naisvanurit. sinine luitunud kleidike ja peenikesed valged jalakesed, nagu oleks sõjaaeg. jah, olin teda hiljuti näinud ühes saates, kus räägiti lotmanide suguvõsast. kahjuks nägin saadet poole pealt ja pisteliselt, nägin teda ütlemas ainult, et "lotmanide perekonnas oli alati õdus õhkkond". daami isik jäi seekord tuvastamata.