Läksin mööda Allika tänavat, võimistapagan on. Vahin kõrvale: Aknad nagu veesilmad puu- ja betoonmajadelt vastu pärlendamas. Vaatan alati akendesse kui teatud hingepeeglitesse, püüdes mõista nende taga toimuvat/olevat. Või näen neis loojuva päikese pastelseid sooje toone, mis ausaltöeldes rahuldab mind sama palju kui aknatagune poollahti rullunud miljöö. Aga, majade kui olendite, suurte inimesi õgivate ja väljutavate vormide juurde tagasi tulles, nad ju kihavad elust, nagu sipelgapesad kui soovite, selline siseelu on neil, mis muidugimõista varieerub inimeseti. Kõigil maja elanikel on oma aeg ja rütm ning keegi neist pole tavaline. See kokku moodustab vaid tavalisuse. Ja väiksuse. Võib-olla nagu Google Earth... Ja miks mind peaks huvitama teiste elu? Huvitavam oleks ehk Kroonikat lugeda? Aga kas tegu pole mitte selles mõttes jamaga, et ma näen ise, ilma lugemata ja pilte vaatamata, mis toimub. Suures plaanis. Kas on alati vaja väikest plaani? Sõltub. Mulle meeldib suur plaan ja erinevad tükid sellest, mida saab käsitleda osana suurest masinavärgendusest.
Aga nüüd äkšõni juurde:
Ühtäkki kohtas mu pilk ühel aknal konutamas tumedat inimkuju, vana naist kui kedagi huvitab ja täpne olla. Ta vaatas välja tänavale, mugav asend sisse võetud nagu põlispuul keset puisniitu. Silmitsesime üksiteist, kuid tema silmi ma ei näinud. Meie vahele jäi hunnik sügismateeriat täis meetreid, muidugist aknaklaas, pitskadrin ning päikeses helkiv vitraaž. Üsna popp sel tänaval. Vitraažid. Tema jälgis mind ja mina jälgisin teda, häbita, huviga, nagu loomad savannis. Selline juhtum. Vsjo.
No comments:
Post a Comment