Vannitoa sümfooniad

Vannitoas on põnev. Jagan meeleldi oma autistlikke kogemusi. Teretulemast vannituppa, ainult melomaan-poeetilis-hügieenifanattidele!
Kogu veevärk käib siin gaasijõul, millega kaasneb mõningaid iseärasusi (mis võivad armsaks saada),  esiteks too neoonsinine lõke boileritaolises masinduses. Milline on gaasiküttelises vannitoas, sa küsid. Või küsin mina ja ise ka lahkelt vastan, ümber nurga, periskoobiga.

Välja näeb kõik helesinine ning põrand on polsterdatud mustade kahhelkividega, näeb nii välja vähemalt. Vanniümbrus kaetud vanade heade valgete plaatidega, mida nõukaajal igal pool, kus vähegi sisetingimustes vett leidus, või värsket liha.

Vaatan peeglisse ja mul meenub enda luuletus "tõenäoliselt aatelisim kuid näotum tütarlaps ei vaata tõele näkku vaid endale peeglis...." vms, ning keeran inglisepärast kraani. Käib selline sügav vuhin nagu Imogen Heapi Walkis. Vuhh-vuhh... Kuuldub ka muid helisid. Seal heliseb ju torustikuorel... enamasti tuleb torust midagi ühtlast ja õrna oktavis, vähehaaval septimiteks muundudes, ja siis tagasi.  Omaltpoolt võib midagi kaasa vilistada. Mõnikord laseb keegi suure sulinaga ülalkorrusel vett. See oleks siis ehk kulminatsioon ja pompöösne lõppakord tagasihoidlikule helidemängule, sellele lühikesele teekonnale vannituppa. Vannitoas on põnev, yo! (Jõudsimegi ringiga tagasi algusesse)
Udune, ütleme psühhedeelne, näide inspireerivast marine-miljööst...

siia otsa mingi vanem pilt vähehaaval siginevatest küünaldest mu jäälossikambris (mingi autokoolinali sellepeale: mis on vahet liiklusõnnetusel ja õnnetusel kodus? kodus surra on kammerlikum. vms)