vist ehk mingeid muljeid siis. suur selline tohuva-pohu ja natuke planeerimatus, mis oli kokkuvõttes väga meeldiv ning.... tartu ju. pani rõõmust keksima selline asi, et üle pika aja tatsata ringi selles linnas. ma ei tea miks. eluarmastus. väikesest peale. võinoh, sellest ajast, kui pisarsilmi kreutzwaldi tänavaga hüvasti pidi jätma kümneaastaselt.
täna sõitin sinitaeva all kodupoole. marju läniku " head uut aastat" tuhises bussijuhti raadiost ja ma olin ikka eriti helges meeleolus. mööduks järgnev aasta ka nii helgelt... bussijuhtidel eurodega majandamine pole kuigi käpas, nagu ka ülejäänud teenindussfääris, nagu rahvasuu räägib. eurodega sehkendada kindlasti oskas minu ees istuv üsna vana väljanägemisega mangi-stiili nahkkasukasse riietunud pikahabemeline onkel, kes möllas läpaga avalikus võrgus. vastuoluline vaatepilt...
tagasi pealinnas, oli kõhedus ja tühjus äkitselt mind enda valdusesse saanud - m.i.n.t reklaam kumas peaaegu mürkrohelielt. "maa on kaetud võrguga" hirmutas mind. meie all on torustik, meie kohal ja ümber on igasugused imelikud lained. imelik. ja imelik oleks ka, kui poleks. kõik on imelik. tahaks tagasi tartu, kus ma selle imelikkuse peale ehk ei mõtleks? airaisk, mõtleks ikka. eriti mööda taarapuiesteed varakevadel...
No comments:
Post a Comment