mu uned käivad omapead ringi. üsna kaugelt sellest, mis võiks kuidagi päevakajaline olla. tolles reaalsuses seisan suvises päikesepaistes majaesisel trepil ja olen kurb - ootan oma mustakarvalist minisiga koju.
"kaua ta kadunud on?" küsib kaastundlik sõber.
"ma ei tea, mõni kuu," vastan ning saan siis ise ka aru, et sellest kääbusseast tagasitulijat enam pole.
samal ajal on parasjagu mingisugune aeg, mis on nagu praegu ja mis on nagu aastaid edasi tehnika arengus...või õigemini tehnika kasutues. noh, et uudistelugeja tädi, keda väiksena kohtasin etv saateid ette lugemas, luges uudiseid suurel ekraanil keset linna. kusagil nagu miljonikorruselise viru keskuse lähistel kuupaistel ja soovis peale uudiseid "liikuvat nädalavahetust". ftw? liikuvat? jah, ma parasjagu väljusin kentakast voolujoonelisest eiteamisjõul liikuvast masinduest, et otse kingade klõbinal teatrisse astuda. aga unustasin teatri, sest pidin meelde jätma selle uudistelugeja-tädi ja ta sõnad.
kust need kääbussead? kust see uudistelugeja-tädi?
siia taustaks sellist atsakat norra asja:
No comments:
Post a Comment