käisin mere ääres

kõndisin siis lõunatama kuhugi mujale kui alla piljardisaali või selverisse. veidi edasi, kadrioru staadioni kanti, poska maja ka säälsamas ja nii. staadionil kappas kadestamisväärsete kõhtudega tütarlapsi ning jalgratastega poisikeste gäng asjatas teeservas. palava päikesega kuumaks köetud kehad ülalpool vööd paljad. mu seljafetiš on üle läinud suureks selgroogude observeerimiseks pärast seda, kui arst teatas, et mu selgroog on lootusetult kõver. nende rüblikute seljad näisid lootustandvad, kuigi rühikus korralikke noorsande teps mitte ei lubanud. räuskasid palava ja rattaga.

võtsin koha sisse kohvikukese aias päikese käes lum/bivalge laua taga. päikeseprillid jäid tuppa lauale, raisk, aga nostalgilise riisi-makrasalati kõrvale oli tahtmine ka nagu heurekast mõndasid luuleridu ampsata. raamat, mis mu miniatuursesse käekotti mahtus, igaks igavusjuhuks. nojah. aga sellisest kiiskava päikese pimestavast situatsioonist sündis ka üks poeetilisus. (olen täna väga poeetilises meeleolus.)

ning kogu nimiluuletust lugedes kangastus mulle üks mu enda peaaegu samadel alustaladel seisnev vana jutt. luuletuses muidugimõista oli kõik lühemalt ja kontsentreeritumalt, kuigi pisut teise atmosfääriga kirjas. ja toredamini. ja korraga olin ise mere ääres... päikseline pirita. vihmapiiskades pirita. või mingi mereäär.

mereline kliima on mind juba mõnda aega siin kummitanud. jah, vett peab ühes linnas olema, muidu on jama. peale härjapea radadel kõlkumist on minu jaoks tallinnas olemas ka Jõgi. armastan jõgesid. härjapeast seda veel, et see pole verine veise peakolu vaid ristikheina hüüdnimi  (mile järgi jõgi nime sai) ning et pole ilmaasjata kivisilla, jõe, ja jesjes minu huudis asuva allika neile tänavatele nimeks pandud. minu huudis ongi jõeline kliima :)

HEUREKA


"Mul on see nüüd olemas"
kena sompus ilmaga
vesteldakse mereäärses kohvikus
vaikselt, lusikad löövad
kõlavalt, mõnele õrnemale
võib-olla näib, et vastu luid.
"See hoiab mind praegu püsti,
ma loodan. Jah. Tõesti, kui mõelda,
et mul on nüüd see olemas."
Korraks vaatab ta kive,
mis on roosad, ja vett.
"Ma mäletan loomafilme.
Ja päris loomakarju ka.
Väga sageli nad lihtsalt konutasid."
Ettekandja tuleb, kohv on päris kallis,
majakooki saab ka, vihma tibutab.
"Aga kui keeles on olemas sõna "norus",
ei saa kogu keel olla norus.
Või kogu olemine - eks?
Sellist rekursiivsust ei saa ju olla?"
Nõud kolksuvad siin nii valjusti.
"Mul on nüüd see olemas.
Mõnda aega hoiab see meid püsti, eks?"