... ja minu koer suri
ära kuigi olin ta surematuks deklareerinud ja seda oma
allkirjaga kinnitanud
(läks sõna võimetusest, üks tema paljudest säravatest terakestest)
ostsin kunsti. ülal mu polaroiditud kuid sellest hoolimata niru pilt kunstilisest kutsast. kunstnik kruusmägi tundub mulle väga sümpaatse stiiliga.
ps. on mul ka ägedad koerapildiga kõrvarõngad. inimesed, õnneks on vaja asju!
psps (psst!) inventuur kinnitab, et korealaste (hundi)koera nülgimise, 3h keetmise ja ärasöömise traditsioon ei ole müüt. pidavat maitsema mõttetult.
pspsps. mitte koerateemasse minev kõrvalepõige - kui siiski asjadest kõrini ning tahtmine osta elamusi, siis mainin, et dominiiklaste kloostri muuseumist saab. mina sain erilise, kahtlaselt meditatiivselt erilise rahu osaliseks. seal all palveruumis olevat ka energiasammas, põrandale on tähistuseks võõbatud valge ring. kui keegi ütleb (ma pole küll veel häkkinud selle kohta inffi, mis keegi ütleb või arvab), et "midagi erilist tunda " saab vaid sellel kohal seistes, siis mind ja mu kaaslast tabas juba kangi alt sisenedes pisikeses varjulises kivises õues suur rahu...
No comments:
Post a Comment