mu tunded on üsna raskesti kasvatatavad, olen täheldanud juba mõningast ajast saadik. nt flaubert'i tundekasvatus on puha pooleli. üks asi mind pisut vaevab küll seoses selle raamatuga - tunnen ise nagu oleksin too peategelase frederiki revolutsionääriline sõber natukene. ainult et hoian oma revolutsioonid endale ja pean vist vastassoost pisut rohkem lugu ning pole nii andunud õppur ega midagi. aga lihtsalt, mitte areenil ja pigem ebameeldiva/mittemidagiütleva näolapiga, ei oska ka end kuidagi meeldivalt areenile toimetada/midagi piisavalt ägedat öelda, kuigi edevusest nagu tahaks. selleks see viletsavõitu blog siin. varsaagod. naiivselt usun igasugustesse asjadesse - vabariikluse paralleelina tahan näha midagi naturaalmajanduse sarnast ja näen, et see peaaegu toimib. et asju tehakse missioonitundest, mitte kasulõikavate organisatsioonidena. näiteks väga lahe on katla aed! inimesed, võtke istikud kaenlasse, vana koli, mis kuhugi aiapäkapikunduseks sobib, ning laske aga kätel mitte niisama rüpes passida! aiainimesed on heatahtlikud. hea vaheldus on ka linnalärmist korraks mere äärde jalutada ning hetkeks kaduda rohelusega täidetud müüri taha, mis ei ole suletud jalutaja jaoks. a mis siis veel deslauriersiga ühist - pessimismile kaldumine. hm. ja positiivsusele ikkagi ka...phöhh. ikkagi-ikkagi. minus on mõlemat sõpra. hajussüsteem... minu enese distsipliini kasvatamine pikaajalise ühekohapealseisva tegevuse suhtes on vajab poleerimist, st raamat on aknalaual virnas juba tükimat aega. ja laenatud tiibeti surnute raamat, mis kuulub hoopis teise masti, kah. ampsan hoopis norra tegelinskeid vaikselt ja aeglaselt, et magistris mitte kõikse tagumisem olla... flauberti peateosele vihjava nimega mõnus lugu siin illustratsiooniks ja kõrvalõbuks muidu ka.
No comments:
Post a Comment