Uus draakon varsti

Sahistatakse detsembrikuises ajakirjanduskollanduses, et Ameerika Lohetätoveeringuga tüdruk on kindlasti parem kui raamat ning et uued Hollika osatäitjad on priimad. See meenutas mulle, et tuleks ära vaadata Rootsi triloogia teine ja kolmas osa, et Noomi Lisbeth'i kehastus mällu sööbiks ning seda oleks lihtsam võrrelda pärast Rooneyga. Teise osaga sain eile ühele poole. Kodune youtube'itamine näitas, et neid kahte naist tuleb võrrelda teisel tasandil, näitlejatasandil - kuidas keegi Elisabethi tõlgendab ja mis vasktorud selleks läbi käib. Noomi igaljuhul elas seda väga üle. Väliselt tundub, et vaeva on näinud ka Rooney. Olematud kulmud on teemas...

Kuna olin taas kohvi manustanud rohkem kui küll, olid tänased unenäod meeldejäävad. Ühes unenäos tuli Noomi-Lisbeth minu ukse taha muukima. Mõtlesin, mis sellises olukorras teha - mängisin magajat. Sel juhul ei juhtu minuga ilmselt mittemidagi. Üks vale liigutus ning olukord võib eluohtlikuks saada. Kogu see asi jättis minusse imeliku tunde, nostalgilise tunde lapsepõlvest, kus ma reaalselt tegelesin strateegiate väljamõtlemisega - mida teha, kui korterisse murtakse sisse, mida teha, kui suur koer murdma tuleab jne. Leidsin koerastrateegia, aga see oli julm. Ja edasised mõtisklused jätkusid arutelul, kas ma julgeksin midagi sellist teha, kas see oleks eetiline, kas mul üldse tekiks hetk selle läbiviimiseks. Praktikat ma ei saanud. Pisikriminaalsusi juhtus pidevalt ning lõpuks pidi "suuri poisse" ikkagi kartma. Ja kui sinult on midagi varastatud ja lähed õigust taga nõudma, siis pigem meeleldi klopitakse sind ennast läbi, vastavalt verbaalselt või füüsiliselt siis...