nõiaring

Vihkan lollust. Järelikult vihkan ennast? Järelikult kui ma vihkan ennast ei saa ma ka teisi mitte vihkamata jätta? 

Sellise olukorraga katsun siin toime tulla praegu ja ennast harida, aga mis sa rumalukesega ikka teed.

Ja mul lihtsalt ei ole aega tööle või praktikale minna, ei ole aegagi esseed õigeaegselt ära saata. Ja ma elan seda siiski väga üle, tee mis sa tahad. Olen pidevalt mingis deliirilises poolmeditatiivses olekus... muide päike on täna väga kaunis, kusagil selle pilvekihi taga ta kumab roosakalt, ning a le qoki õllelossi tornis lehvib punane lipp ja kusagil teisel pool on õigeusu sibulakuplid ja siis on peetri kirik, ma ei tea, millisest kirikust kellalöömist kuulen, aga vahel hommikuti lisab see midagi pühalikku ja klaaristavat, kuidas hommik, nõnda päev - sellepärast nii paljud päevad ongi mul sellised unesegused.

Aga muidu, putitasin ühte maruigavat eelmise aasta teksti ma ei tea nüüd kas veel igavamaks, aga palun: igavlugu. Kui on mööda läinud teatav ports aega, tundub endakirjutatud vana sodi üsna amüsantne, nagu ei loeks enda asjugi või nii. Annad endale andeks. Et olid siis vähem wiser võimidagi. Usun seda Oscar Wilde'i väljakäidud mõtet, et kehvasti maalivad kunstnikud või kehvalt kirjutajad on kunstiteosed ise hoopis, oma elu elades. Usun sellesse...

selline tunne päris tihti