Meelevald / ettevaatust, söömised-joomised!

Igasugune kirjandus ei või igasuguse lugeja kätte sattuda. Eriti selline kirjandus, milles on palju õlut... Tavaliselt mu külmkapp selline välja ei näe, nagu all mobildistusel demonstreeritet. Igasugune lugeja: Arvatavasti olen pea ära löönud, nagu mr. Talbot ja pean Wheelerit vaimuks, samas kui too jääb kainemõistuslikuks ja kohe Talbotile vett kajutisse viia lubab, ning armun, ma pole veel sinnamaani jõudnud, et täpselt teada, kellesse ( W. Goldingu tollest laevagasõitmisetriloogiast käib jutt). Nt Kim minus küll selliseid aasiatoidu neelusid ei äratanud nagu K's... Tähendab, olen ikkagi pea ära löönud.

Rääkides veel veidike toidust - Ma ei taha olla julm ega midagi, aga praegu Aura aedviljamahla juues (uus toode uus toode) ja selle etiketilt suvise külmsupi retsepti silmitsedes tekib tunne, et seda sõin ma ju esmaspäeval Sfääris! Keskpärane. See võib olla misiganes enamjalot tomatit sisaldav püree. Šokolaadikook oma enormilisusega suuruse aga ka maitse osas õnneks korvas supi. Aga seda sõi M. 

Rääkides veel veidike suppidest, siis kasutasin juhust avalikus kohas (Näljas) lõunatada, kuna kodus haaraksid mind arvatavasti teised mõtted ja teod kui nt koolikirjanduse lugemine. Tegin seda ( lõunatamist) peaaegu paralleelselt herr Haridusministriga. Minul kõrvitsasupp, temal, uljaspeal, Tom Kha supp. Minu vürtsikas supp osutus ülemäära vürtsikaks, nii, et ma endalegi häbiks pipratükke sealt välja koukisin. Minister jäi selles osas siivsaks, kuigi ka tema supp oli vürtsine. Kuid J. Blake'i viimase albumiga ( loe: väga ja väga rahuliku) täidetud muusikatausta söögisaali täitis kord minu, kord tema nuuskamine. Tema oma oli häälekam. Lugesin parajasti Jaapani premodernsete seksisüsteemide kohta ( hobune ka falloslik symbol, ma ei teadnud/arvanud/mõeldnudki selle peale) ja tema Postimeest. Minujaoks oli see oli kahte baguetti väärt supp, tema mahendas keelt õllega. 

Rääkides veel õllest, siis sai proovitud uut Karlinimelist õlu. Ja seda kino Sõpruses, peale Kaplinski dokki, BMF lühifilmide ajal joodud sai. Tänu jälle Toke õllelembusele ( Orm Punasest). Kaplinski dok oli peaaegu läbinisti prantsusekeelne.  Seal oli palju looduses rassimist ja passimist ning alguses Tallinna võltskiirust ja midagi, mis vist on kunstiline, kontrastiks. Igaljuhul rohelust oli palju ja mulle meenus, kuidas ma ise kord olin natuke liiga affektierroris kirjanikepaari Vesaaside elust maal. Oh seda maalolemisromantikat. Sama mõnus elu oli ilmselt ka Olav H. Haugel, kes rohkem teada inimestele. Õunaaed või mis tal oli. Kangilaski mainis kunagi virsikuistandusi Norra lõunaosas. Mmm. Ja siis Fosse vist ju ka selline.... omaettehoidev, omaesine mingil määral ju ka loodus või vähemalt "ära". Ära olemine. Äraolemine. Nojah, see roheluse üledoos tundus natuke naljakas, kuid anname prantslastele andeks. Pealegi ei tehtud dokumentaalis peaaegu üldse mingeid põllutöid ning aiast ei saanud ka suuremat sotti. Võsa. Puutumata/ Vähepuututud loodus. Domineeris vikatiga niitmine, millele isegi prantsuse keeles ( vikatile mamõtlen) vaste leidub sõnaraamatus. Ja metsas viibimine. Ning õuepeal asuvas tiigis ujumine, koos purde lagunemise ja parandamisega. Tiigis muidugi ujus suurmees alasti. 

BFM filmidest tooks esile 2 või 3, mis rohkem silma jäid. Kuigi kõik jäid mingil määral. I. Ojarit nägin enne filme ringi sebimas, ning tõepoolest, ta figureeris neist (kuuest) kahes.

Jänesefilmis ( Tõsikindel Jänes” – rež. Eik Tammemäe) on meie pealinna ööelu ja arhitektuurikaunidus väga kenasti kokku viidud, nii, et äärmiselt meeldiv on seda läbimõeldust vaadata. Ja üsna kerglane sisu oli selliseks läänelikult keeruliseks tehtud. Üks teine film  ( “Kõks” – rež. Hardi Keerutaja) oli nii sürr, paar mu sõpra, kes kokkusaades peaaegualati arutavad filmitegemise üle, on samasuguse sürrusejoonega, mis muudab sellegi filmi minugi jaoks südamelähedasemaks. Lynchilik ka veidike oma suletuses ja mm nojah sürruses. Ja viimane ( “Teine pirukarööv” – rež. Kaur Kokk ), Murakami novelli ainetel, said someone. Oli huumorit, silmale pai tegevat teostust ning imelikku mõttetust kõige selle juures, mis kohati nagu Murakamile omane, mängu ilu vms.

btw säästu hapukurgid pole suuremad asjad maitseväärtuselt