Küürakatesaare elanikud

Ilus hommik köögis kohvitassi ja läpaka taga akna all puitruloo varjus. Aga igatsen natuke tagasi oma esimesse koju, kus vastasmajade katused kubisesid "naervatest" kajakatest ning puhus jahe tuul. Vähemalt selline oli alati tunne suvelõpus Tartust/maalt naastes - Värskendav, nagu teine maa, teine riik, mereäär.

Tegin nüüd akna lahti: Naasvad kured(?) ja kajakad. Nad on siin kusagil, ma ei näe neid, aga kuulen. Nii hea.

Sammuti on mul Tartust veidi kopp ees. Tartul on mingi tropp ees, mis ei lase mul sellega suhestuda. Või siis miskil negatiivsemal moel laseb, poob ja käseb. Kuidas toimuvad suhtlused ja asjaajamised mingil mulle mõistatul tasandil? Nii. Ei tohi kalduda nüüd jälle heietustesse ja halasse. Aga tundub, et päris tihti on endaks jäämine raske, sest... see lihtsalt ei ole aksepteeritav. Ja kui mitte olla ise, on see veel suurem ja sügavam ämber. Väsitab. Õnneks valdab mind selline tugevam ebamugavustunne ainult 2 päeva nädalas :) 

Lühendasin teksti, sest seda hala ei jõua keegi lugeda.