Kes poleks lapsena proovinud teha mussi.... - norrakeelne fenomenikirjeldus. Puutun säherdustega soundcloudis palju kokku. Müra everywhere, ainult tuleb valida sobiv müra välja, ja jätkusuutlik müra, mis kunagi ehk lastetoa pc'st või soundcloudi seinte vahelt üle riigi raadiosse või kaugemalegi satub. (näiteks üks kõva 18.aastane tegija Mathias, mõnsa jazzikas).
Muideks, nunnu ebaoluline fakt: Lars Svendsen ei saa vaikuses tööd teha, aw. Üldse, tegemist on äärmiselt sümpaatse tüübiga, keda tasus/b kuulama minna. Ja lugeda muidugi ka! Larsil olid nii õiged mõtted minumeelest, vist paljude meelest, lahkuti saalist muie ja heatujuilme näos: nt pole mõtet kirjutada niisama 300lk, tuleb alles jätta see essents ja mõte, millest kirjutatakse, vaht selle ümber, mis tekitab lisalehekülgi, ei ole ee.. äge - tema üritab võimalikult lihtsalt ja konkreetselt asju seletada (eelkõige enese jaoks lahti seletada). Selline oli ka tema jutt. Akadeemiline kirjutamine on tahes-tahtmata jama - täiesti nõus - minulgi tuleb uni peale, kui näen hirmushuvitava pealkirjaga teksti ja siis loen sealt lõputuid viiteid, protsente ja arvutusi, näiteid, ülipikki keeruliste konstruktsioonidega lauseid, milles tegusõnad peaaegu puuduvad. Oeh. Lars meelsasti ei alustaks kohe töö teema põhimõistete defineerimisest - nii liigutakse nendest mõistetest ju mööda ja üle ja kaugenetakse teemast. Lõpuks jääks selgusetuks, mida öelda taheti ja mis oli selle kõige mõte, või et see on imepeenikeses-õrnas seoses töö teemaga. Vastupidine variant - alguses pläma ja siis mõistete defineerimine oleks asisem. Läbi kirjelduste ja seoste jõutakse lõpuks põhimõisteteni ja definitsioonid muutuvad kohe arusaadavaks, nad kasvavad välja arutlusest ja on teksti lõppproduktid. Lars rääkis veel palju asju, aga nendest saab lugeda tema raamatutest.
Muideks, nunnu ebaoluline fakt: Lars Svendsen ei saa vaikuses tööd teha, aw. Üldse, tegemist on äärmiselt sümpaatse tüübiga, keda tasus/b kuulama minna. Ja lugeda muidugi ka! Larsil olid nii õiged mõtted minumeelest, vist paljude meelest, lahkuti saalist muie ja heatujuilme näos: nt pole mõtet kirjutada niisama 300lk, tuleb alles jätta see essents ja mõte, millest kirjutatakse, vaht selle ümber, mis tekitab lisalehekülgi, ei ole ee.. äge - tema üritab võimalikult lihtsalt ja konkreetselt asju seletada (eelkõige enese jaoks lahti seletada). Selline oli ka tema jutt. Akadeemiline kirjutamine on tahes-tahtmata jama - täiesti nõus - minulgi tuleb uni peale, kui näen hirmushuvitava pealkirjaga teksti ja siis loen sealt lõputuid viiteid, protsente ja arvutusi, näiteid, ülipikki keeruliste konstruktsioonidega lauseid, milles tegusõnad peaaegu puuduvad. Oeh. Lars meelsasti ei alustaks kohe töö teema põhimõistete defineerimisest - nii liigutakse nendest mõistetest ju mööda ja üle ja kaugenetakse teemast. Lõpuks jääks selgusetuks, mida öelda taheti ja mis oli selle kõige mõte, või et see on imepeenikeses-õrnas seoses töö teemaga. Vastupidine variant - alguses pläma ja siis mõistete defineerimine oleks asisem. Läbi kirjelduste ja seoste jõutakse lõpuks põhimõisteteni ja definitsioonid muutuvad kohe arusaadavaks, nad kasvavad välja arutlusest ja on teksti lõppproduktid. Lars rääkis veel palju asju, aga nendest saab lugeda tema raamatutest.
Ps. kükitan nüüd kodus ja söön pererahva juustu ära, nomnomnom.
:)
No comments:
Post a Comment