Tunne ennast ja oma rahakotti... ja toitu.

Head uudised vanaemale, yo.

Joon siin keefiri/kefiiri parasjagu. Läätsesolberdise (läätsed-sibul-letso hautis) körvale. Jubehea on.
Asi selles, et pole ma ju miljonär ja vahel tulevad impulsid lisaks sellele, kus tunnen, et mul on vöimalus köike osta (läätsed ja letso jms), et tuleb olla nii kokkuhoidlik kui vöimalik. Nii kokkuhoidlik kui vöimalik impulsi ajel jätsin tavapärase jogurti ostmata ning vötsin köige odavama keefiri, mis saada oli. Ja jubehea on. Eriti selle söögi körvale siin.

Pöhjus, miks ma enne pole keefiri joonud, on selles, ja mis mu ka praegu ägama paneb, on fakt, et köht saab liiga ruttu täis, ja see on ju ikkagi jook (mitte nagu jogurt nt müsi vöi niisama söömiseks). Mulle meeldib süüa. Kui köht on täis, ei ole nii hea süüa enam.

Läätsed taasavastasin, kui M juures käisin, vöitähendab Tataris. Tegime süüa ja ta völus oma kapist välja aina rohkem ja eksootilisemaid maitseaineid ja komponente. Hommikul oli mul vaja vara lahkuda ning pidin kapist ise tee üles leidma. Oh seda värvikirevat maailma, mis ta köögikapis on. Enda vöörapäraseim maitseaine on hetkel sojakaste. Sellele oli allahindlus. Ja N juures öppisin, et sojakastet saab pea igale toidule juurde lisada (tegelikult pole kindel, kas köigest, mida ja kuidas N tarbib, on arukas  eeskuju vötta - leib tavalise juustu ja moosiga pole minu maitse. Ka mitmekordse meelitamise peale). Niisiis on makaronid ja tatar ja riis and all sojaga ja tomatimöksiga väga pandavad.

Ja mu seekordne jôulutunne hakkab ka juba vaikselt kasvama, kuulates Sufjani: