Vaimudest

Üks selliseid ongi M. Kunnus minumeelest. Tema blogi muidugi on (ütlen labaselt:) päris tore. Ajakirjanduses ja virtuaalsuses jôujunn tänu oma tugevatele môttekäikudele ja viisidele ning muidugi akadeemilisele ja täpsele kirjutamisstiilile. Isiksus. Käegakatsutav ja reaalne nagu. Mu kvalitatiivne empiirika aga ütleb, et ta on vaim (mis ei välista vaimuaristokraatlikust) ja teda polegi päriselt olemas. Selgitan: sellepärast, et ma ei tunne teda ja sellepärast, et mu väide toetub  ainukordsele vaatlusaktilema. Kahtlustan, et olen teda näinud kindlasti veel, kuid vaimu/kummitust märkab vaid tundlikuma tajuga intellekt. Eks ma tookord olin teritatud. 

Minu reaalne kogemus temaga oli ühel loengul/seminaril/asjal, pole oluline(detailid not my thing), kus ta ilmus mu kôrvale. Vôi siis sôbranna kôrvale. Lihtsalt kôndis, kui aus olla.  Igaljuhul oli ta nii tavaline kui üldse olla vôib. Oma olekult. Mittemidagiütlev. Beezid viigipüksid ja beez triiksärk. Vist. Ma ei mäleta, kuna ta oli nii mitte-pilkupüüdev, et oleksin temast peaaegu mööda vaadanud vôi läbi. Minumeelest oli tal ka endal piisavalt tuim pilk, et mitte märgata teda. Nojah.
Niisiis, ilmselgelt liigub ta pigem linna kohal kui linna sees, oma beezis vôi muidu pintsaklipslikus rüüs, vôi nagu Grey (Tombergi sôrmedest), läbi inimeste, kohtade, mateeria, môeldes.