Idafänn

Kui nüüd lihtsasti läheneda teemale, siis küsimus on, et kas "lähiajal" vôtavad vôimust pilukad (aasia) vôi  lähis-ida tegelased? Eurooplastest juba üsna ükskôik. Aga kui mul on valida, siis ikka aasia- hiina/jaapan printsiibid elule lähenemisel on minu jaoks loomulikumad. Muidugi on asi selles ka, et väikesest peale on meid (eurooplasi ja ameeriklasi) lähis-ida ja muhameedlaste vastu ässitatud. Pôhjus ju ka selge - teistsugused pôhimôtted, pealegi see temperament...  too much!


üldsegi, tunnen nagu rohkem ida möjutusi rohkem siin kui lähis-ida. mingid môtteskeemid ja asjad....

Kesköised ahjuvahvlid

Eilne Lilyhammer oli märk sellest, et vahvleid peab tegema. Kellelgi tuttaval vahvlimasinat laenata ka ei ole ning ostma kiiruga ei hakanud ka (Taaskasutuskeskuses ei paistnud ka ühtegi olevat). Eile lahendasime olukorra brownidega. Nagu mulle kohane, tuli sellest pruun möga, mis maitses ka imehea. Täna aga peab vahvleid saama. Kasvôi masinata - seega katsetame vahvleid ahjus. Ahjuvahvlid. Kindlasti midagi muud, kui tavalised? Ja näis, kuidas seekord "tunde järgi" komponentide lisamine välja tuleb, taigen igaljuhul maitses hea. 

Kui ma M¨ga Pagaripoistes juustusaia olin mekkind, ja ta rongile läks, oli aeg kodupoole astuda. Juba koridoris oli kuulda vurinat ja pôrinat... ma teadsin, mis see oli. Aga, et N¨l nii palju juukseid maas on ja et ta ise nii agaralt oma juuste kallale kippus, ei jäänud minupoolt ikka imestamata. Viimistlustöödel selgus ka, et minust juuksurina asja ei ole, kui just pole vaja kääridega mônest kohast surkida. Niisiis saime kokku juuksur M¨ga, kuhu tuli ka ta sôbranna M. Kui meie lugesime üksteisega mitte eriti juttu ajades ajakirja "Psühholoogia" artiklit introvertsusest, sai N soeng kenasti korda ja vist ka maikuuks Riigamineku plaanid tehtud.  How to dress well!  Ja aprillis on ka esialgne plaan matkustada Valmierasse - Sun Araw. Hostid on juba olemas. Iseasi, kas me viimasel hetkel araks ei löö ja ikkagi kodumaa piiridesse jääme. Sun Araw tuleb Tallinnasse ka, aga miks minna sinna, kui saab minna Valmierasse, mis Valgast ainult mônikümmend km.

"Mis auto sul on?"

"Valge"

Kogu tôde

Olen oma olemuselt siiski üsna lihtne inimene. Taoistlik, budistlik, vähesuse asi läheb mulle peale, mis puudutab môttekorraldust ja ümbrust. Siiski on huvi igasuguse tühja-tähja järele. Paratamatult see tekib. FB on nii tühja tähja kui arukaid vestlusi ja kommentaare. Aegamisi olen seadistanud oma faceeboki nii, et minuni jôuab vist päris palju arukust ning mitte-arukused, suvakad peopildid ja sheerimised jäävad ära. Aga. Seda rohkem tunnen, et aega läheb fb¨s passimise peale. Kas mul on ikka vaja süüvida poliitilistesse vaidlustesse ja vähemusrühmade probleemidesse? Mnjah... Ajaleheartiklitega ning nende kommentaariumitega sama lugu, kuid neid on kuidagi kergem ignoreerida. Seega, toetan küüniliselt vist Kangro "kommitud" plaani, et lugejatele peaks lugejapalka maksma. Nojah, kui neid loetud terasid kusagil kasutada saaks. Kogu see aeg ja jôud ei tohi kuhugi suurde musta auku minna ometi. 

Rühmatööde tegemine - päris naljakas asi, eriti paaristöö puhul. Kui on tegemist ülesandele täiesti erinevalt lähenevate inimestega, saab peale jääda selles olukorras vaid üks. Esmaspäeval tulime sellest asjast okeilt välja. Aga huvitav oli ikka - ôppekava koostamine. Teisipäevane rühmatöö teiste inimestega on rohkem chill, sest ülesandele lähenemine/asjadest arusaamine on rohkem kuidagi samal tasandil, sellest muidugi ka viimasele hetkele lükkamised, aga seda meeldivam on, et rühm ongi viimase hetkeni asja juures ja toetab üksteise veidrusi, mis pööratakse siis tugevuseks ümber. 

Asjassepuutumatu tore video:
Vampire Weekend still exists :) 

Kujutle,

et oled soojas roosakas päikeseloojangulises ôhtus liivarannal, kaljude vahel.
Selline mahe lugu Brooklini duolt:

Fieks

Ma ei jôua ära oodata, millal ma ükskord abiellun! Lihtsalt, selles môttes, et mu fie-nimi oleks siis poole vahvam, sidekriipsuga, shefilt "puine". Seaduses on, et ärinimi peab sisaldama ettevôtja ees- ja perenime.

Tabamata talent

Nôndaks. Nüüd helistas ema vend ja avaldas kahjutunnet, et ma ta juubelipeol näppugi klaverile ei saanud. Pole hullu, tema sôbrad on enamuses muusikamehed ja paljudel üllatused varuks - ka tal endal - riietusid vennad maadlemistrikoodesse ning hakkasid lava ees vägitükke tegema - pigem nägi see välja nagu kuiv kujundujumine. Nalja sai palju. Orkestrid, trumminaised, särgid-värgid laval. Endast mul väga selles lavalesaamisvôistluses kahju ei ole, kahju on ainult lähisugulastest, kellele etteastet lubatud sai ning ka onul endal oli pisut kahju, et ei saanud noort talenti näidata. Pluss veel seda, et mahe Pink Floydine ja The Cure¨i radadele ulatuv omaloominguline jazzi ja funkikava oleks vast trummi mürtsumisele ja tromboonidele mônus vaheldus.
Ja nagu telefonis ikka, vastasin ma enamasti "jah" ja "jah" ning muude lühivastustega, st. ärgu keegi solvugu, aga telefonivestluses olen ikka suht kobakäpp. Hiljem tulevad asjad meelde, ja siis tahaks tagasi helistada vôi kirjutada, aga rong on läinud...

Naistemaailma probleemid

Haarasin alt kaasa Kaubamaja Hooaja, kus Eesti kuulsustest tarbijad katsetasid BB kreeme ehk blamish balsam kreeme. Sattusin ka mina sellest ideoloogiast pinevile, nende kreemide näol ei ole tegemist puuderkreemidega, vaid nahasôbralikuma iluvigadeparandamisekreemiga, mis vist jätab puuderkreemi mulje vms - tahaks hirmsasti ühte neist kreemidest. Kurb siinkohal on see, et ma ei leia, et mu näonahk nii pekkis oleks, et sellist kreemi vajaks. 

Kas tänavatel saadavad sind pilgud a la mis rôve tulnukas see on? Haara aga bb järele ja tulemused on hämmastavad!

Tarbijad

Kirjutagem midagi isiklikumat siia siis kah: 

Näiteks, ükspäev Kaupsi toiduosakonnas nägin bomsivälimusega vanemat meest (kellel tegelikult küll mingisugusest iidsest ajast viigipüksid jalas), kes ladus kassalindile kaks Big Milk jäätist. Poleks seda temast oodanud. Inimesed on ettearvamatud. Ettearvamatustest veel niipalju, et N, kes on suur poeskäimisevastane ning kaardigamaksmise vastane ja üldse linnaelu mitte just meelsa pilguga jälgiv isiksus, sattus siinsamas Konsumis kokku Tartu linnapeaga. Too oli koos lastega ja pisut kohmetu. Üks väikestest väänikutest asus näperdama N kassalindile poetatud kartuleid. Niisiis, nüüd on N täiskohaga tartlane. 

Olin vahepeal tôbine, aga mesi, tee ja sidrun ning Paracetamol ulatasid oma abistavad toimeained ning nüüd olen korras. Vist. Käisin uues Raadi Maximas - seal on shokolaad odavam. Shoks pidi näitama armastuse puudust, aga ma ütleks, et meie puhul on tegu lihtsalt selliste inimestega, et kui magusat süüa, siis olgu see shokolaad! Vôi jäätis. Vôi üks helerohelise paberiga komm, mida ka Maximast lahtiselt müüakse. Ilusad kommipaberid, aga siiski, ka kommid nii head, et kauaks nad lauakaunistuseks ei jää. 

Arbutus

Kanada on mu uus Meka. Tähendab, ma ei tea, mis mul see vana Meka küll olla vôis, aga uus igaljuhul küünitab kuhugi Kanada poole - tuleb sealtpoolt muudkui toredaid üllatajaid. Doldrums!!! Kôigepealt läheb kuulamise aur selle peale, et môistatada, kas laulja on naine vôi mees, kuigi nii oluline see polegi ja seda ilmselt artist ka promob. Mingismôttes. Igaljhul see vokaal (kogu muu hea-parema sees) meenutab sellist Norra poppgruppi nagu Donkeyboy, kus lauljateks nii mees kui naine, kordamööda, segamini, vahepeal, kus samuti on mônus seda dünaamikat kuulda - millal kes laulab ja kas nüüd laulavad korraga. Eeslipoisil on kôik eeldused olemaks igati hea taustasült, kui teed samal ajal midagi muud: on positiivne, rütmikas ja ilusameloodiline. Ta ei pressi mingeid ootamatuid olukordi peale, ei pane end liigselt kuulama, aga tunned, kuidas meeleolu paraneb ja töö (mille saateks Donkeyboy mängib) saab tehtud nagu lepase reega. Nagu Kättemaksukontori soundtrack. 

DOLDRUMS - ANOMALY 

ja Donkeyboy: