... et siis môned erilisemad palad Eurovisioonilt, mitte just otseselt selle meeldimise pôhjal, kuidas nad laval taidlesid, aga niisama lookesena, mida ühel vôi teisel hingeseisundi korral kuulata. Seega, paar videokest siin:
Hispaania on selline heatuju-rock, laulja näeb välja nagu üks minuga pragmaatikat koos ôppiv hispaania tudeng - erilised tunded. Ja üks kitarrimees näeb välja nagu Texter, sulnilt tinistab kitarri pääle vererikast tapatööd, ja lugu üldiselt on minu jaoks sellise atmosfääriga nagu Pistoda laul, mis oli üks esimesi laule, mis ma lapsena ära ôppisin ja mida suvel aias valjult lôôritatud sai. Selline rahulik, ja muutuva tempoga. See on vist selline lugu, mis ainult mulle meeldib... pealegi on videos tore valge kappav hobune.
Ja siis muidugi Holland ja Anouk! Eriti meeldiv jällegi selles pôrgulikus ülesuhkrustatud laulukarusellis kuulda midagi värskendavat ja kôrvale pisut vastuvôetavamat lugu. Linnud-linnud. Emale meenutas Hitchcocki lindusid! Aga miks mitte môelda lindudest, kes vastasmaja katuselt kôik parvena alla ôhuvoogudesse langevad. Jälgida nende kulgu ja veidi muretseda, et sitaga pihta ei saa... Vôib-olla vääriks väärikas Anouk üldse eraldi postitust. Ta kuulub minujaoks veidi samasse kampa, kuhu Liz Phair, Cheryl Crow, Natalie Imbruglia ja sellised karmimad leedid.
Ja siis lugu, mida märkas kôigepealt N, sest tal on kôrva hittide jaoks. Ja tôesti, avastasin, et see kummitab ning Roberto sobib mu praeguse "Itaalia-tundega" - vaata mu üleeelmist postitust. Igaljuhul selline melanhoonia haarab ja koreograafia on tôesti nii efektne, et sobib tervet musavideot täitma, siia videosse on see igaljuhul kenasti kätketud.
No comments:
Post a Comment