PV vs riidepoed

püüdsin veel viimase päiksekiire kinni, ja peaaegu ühe jooksja, kes tundus olevat nagu...

Hiirekôrvad. Eredalt sillerdav Emajôgi... Käes on mu lemmikkuu. Miks? Sest ma saan sandaalid jalga lükata. Ja on veel mitmeid pôhjuseid. Ma ei ole väga kindel, kas kirjandusfestivalid on osa neist. 

Muidugi sattusin täna raamatulaadale, raamatuid utlibi tagasi viies. Raamatulaatadel ja sellistel kultuuriüritustel ja eriti Tartus olen ikka veidi pinges. Ehk näeb kedagi tuttavat, kellega peab rääkima hakkama vôi seda ma ei näinud sind sa ei näinud mind mängu mängima, vôi siis näed mônda vana silmarôômu, kes enam ammu mingi rôôm pole... vôi et siis hoopis keegi piidleb mind, mis lektüüri ma seal vahin. Noh, nägin ainult vana kooliôde, kes utlibi fuajees oma naabri raamatuid müütas. Oleksin peaaegu ühe 3 eurose Aadama ja Eeva paradiisiaiast väljapôrutamisest kôneleva koomiksi ostnud, môeldes oma koomiksikogujast sôbrale, aga jäin toppama - äkki tal see olemas? Kooliôde Liisa (peaks ikka hakkama nimesid kasutama, et teinekord aastaid hiljem lugedes ise ka teaks, kellest jutt) kutsus Sadamateatrisse. Ta on seal jätkuvalt tegev. Kunagi peab Undiini ära vaatama jaa. Polnudki nii hullu laadapääl. 

Siiski hingasin rahulikumalt juba Kaubamaja riidepoodides ringi kahlates. Ja miks? Sest ma saan seal olla palju vabam, vabam igasugustest kompleksidest, kuidagi anonüümsemalt, nagu suurlinnas inim- ja ehitiste massi sees, ning riided on samuti ühed suhteliselt pretentsioonidtud asjad, mille vahel ringi kolada. Niisiis tutvusin hindadega ning samal ajal arutlesin, et kas see anonüümsuse-teema on ka üks vabastavaid momente shoppamise juures. Kas siis on? Minu jaoks nagu on. Ja samal ajal saab hoopis teistele asjadele môelda, nt nimele Celeste. Sest see on tore nimi, kôlab nagu lestakala, aga on samas nii.. välismaise sädelusega. See nimi ka E. Uusi Prantsusmaaraamatu pereema nimi ning (olles seda raamatut veidi sirvinud) kangastus silme eespisut väsinud moega, aga sellest hoolimata kaunis igapäeva elu trotsiv daam. Samas kui Jesse ja Celeste Forever filmis oli Celeste äärmiselt niisama nunnu. Ehk siis... mis isikuomadustele selline lestakala-nimi sobib? Madame Celeste, Celestine...

Ja siis kaubamaja kingaosakonnas ütles keegi mu nime ja see oli muidugi oma vaba päeva nautiv Mirjam (aka Catlady). Töllerdasime siis veidi vihmale kiskuva linna peal, manustasime ühed jäätisekokteilid ning kui ma olin mainind, et oih ma nüüd ei jôudnudki Heinsaare loomingut rampsi tuhnima minna, oli Catlady teda just hetk tagasi näinud. Ja mina ei ole teda näinud enam kaks aastat. Kas ta kannab jätkuvalt seda flanellsärki? Ei küsinud ka. Nüüd siis leidsin Vikerraadiost järjejutu "Ülikond" ja selle môrudat algust kuulates soovisin tagasi Normandiasse mitmekäigulise ôhtusöögi juurde (mis ju ka toimus kriisiolukorras, milline kaunis kriisiolukord, kaaviariga)... Heinsaar aga on nii liiga minulik, et mul hakkas seda juttu kuulates kuidagi kurb. Mulle tuli mingiaeg elusuurune masendus peale ning ta vôimendas seda. Pigem murdun kui paindun, kuigi tahaks vastupidist. Aga ma arvan, et Läti hakkas minus elama ja huvipisikuid levitama just tänu talle. Heinsaarele. Pean üle uurima. Meeles on mul vaid mingi värviline pilv, ajust lahkunud, järel kusagil tajus.