Trikitav taju

Kirjutasin paberile sôna musternäidis. (Sest see oleks haakunud mu aedlinna-luuletusega ja parasjagu kuulasin Pure X`i, mis paneb môttesagarad tööle) Musternäidisega meenusid mustrid, millest rääkis Ahto. Esimene selleaasta öögrill algas minu jaoks nii, et kohalejôudes toibus härra salvia/salvei bad tripist. Ta irdus reaalsusest, aga hirmsasti tahtis tagasi reaalsusesse, paaniliselt. Sel otstarbel haaras ta lähedalseisjail kôvasti riietest ja raputas, hoidis kinni, et mitte mustritesse ära uppuda, pobises midagi, millest oli aru saada:"Ma pooldun", "Kutsuge kiirabi", "Ma upun..." jms. Toibumine kestis tunde, ajasime juttu. Vahepeal, kui olemine oli okei, aga tekkis ikka momente, kus kôik jôudis temani viivitusega, istusime kahekesi toas. Poeetiline ja idülliline oli see hetk, kus talle meenus beekonikrôpsupakk, mis juba tükk aega maas tähelepanuta oli seisnud. Pakkus mullegi, aga ma ei soovinud, jälgides paki fooliumsisemuses peegelduvaid oranzikaid kartulikrôpse. "Kui ma üldse millegi peale môtlesin vôi midagi tundsin," môtiskles A,"oli see see krôpsumaitse." Ja ta muigas. 

Kui inimese aju lakkab môneks ajaks töötamast, siis mis on see meel, mis kôige visamalt kaob? On see maitsmismeel? Vôi oli see nüüd moonutatud mälestus? Ja miks kôik mustreid näevad? Mingi kokkuleppeline nähtus nagu ufo?

Kui veel grillôhtust rääkida, siis noorel nohik-kunstikul (heas môttes ikka) on mônus vinüülikogu ja aparatuuripark ning liivahiired. Jazz, kes see nüüd oligi, enam ei meenu..., tegi olemise vägagi hubaseks. Kôik saime analoogi katsetada ja nuppe keerata, aga muidgi oli ôhtu artist Ahto isiklikult.