hushhh

(olen praegu selline kiire kräpi tarbija, et ütlen, et kui tahate selles loos pônevust kuulda, siis alates teisest minutist läheb see pônevamaks. nostalgilised jazzbassid. mm, kui ma midagi armatan, siis igasuguseid basse, ka neid jazzibasse)

Väikelinn

Mu koduümbrus on nagu Lynchi filmis, märkis N köögiaknal.Ilm oli hämaravõitu pilvine, tuul jahe. Hallikasvalge vastasmaja juurde keeras suurepere auto, millest tuli välja üks massiivne karvane koer. Tatsas viivu majaümber ning kadus teispoole maja. Kadus ka auto, aga teispoole garaaze arvatavasti. See koer oli monstrum! Kusjuures Eesti suurim koer olevat ka siit linnast pärit. Aga mitte seesama monstrum-koer. Vähekese aja pärast seisis vastasmaja otsa juures üks dressidesse riietunud inimolevus, toetus tardunult ehitise vastu nagu püüaks hoiduda kohesaabuvast keeristormist. Hiljem keldrisse rattaid võtma minnes, kui aplalt vadistasin oma vennast ja N ütles, et ta on imelik ning ma jäin küsivasse seisundisse, mismõttes imelik, ja asusin siis kärmelt lukku avama, kordas N, et ikka kahtlane vennike. Ning alles siis silmasin meie taga kõrvaltrepikoja ukse ees trepil staatiliselt ühte ebaharilikult kahvatut tumedate silmadega noorukit istumas ja ebamäärasesse punkti enda ees põrnitsemas. Ta istus seal samasmoodi edasigi, kui ratastega keldrist välja saime.

Muidu on see väike linnake muutunud ja arenenud tublisti, ja linna ümber on kasvanud uued majakogumikud. Iga maja isemoodi, vahepeal "ei olegi nagu Eesti". Saaks rääkida juba linnaosadestki. Aga inimesed just eriti muutunud ei ole, seda tõdesin täna poes. Nad on täpselt sellised, nagu nad esimeses klassis alustasid, väikeste lisanditega ehk. Olemus jääb samaks. Seda on kuidagi huvitav jälgida. Hetkel ei viitsi detailidesse siinkohal ka langeda.

Intermission

on üks mitmetest filmidest, mida vahepeal vaadanud olen. Pole isegi viitsinud kellegagi kokku saada, sest kodus on pônevam. (Pônevus nr2 on koos vennaga kokkamine) Täpselt nii, nagu mu Läti couchsurfer kunagi rääkis. Seal olles tutvustas ta mulle ka täieliku tôsidusega Bollywoodi ja Iraani filme. Aga praeguse juurde tagasi tulles, Intermissioni soundtrack on nunnult nostalgiline, film aastast 2003, mida mina siis tegin - armastasin britpoppi ja säärast anglovärki nagu MTV näitas ja raadio mängis. Ma polnud vist kuigi valiv (no dj bobo oli küll turnoff ja e-type ja sellised). Mu üks lemmikkohti filmis oli see, kus John väljus Enigma nimelisest poest miski Blue parfüümiga ja nuusutas seda aplalt selle Magnetic Fieldsi loo saatel. Muidu tegemist Iiri "indi" filmiga, kus tegelased räägivad toreda aktsendiga ning veidi must huumor vôtab mahlaseid pöördeid. Noored ladid C. Farrell ja C Murphy ning . Ma ei jôua ära oodata, millal juba Tartusse saab - normaalsete kôrvaklappide juurde janii. Palju normaalseid asju on seal Tartus minujaoks ootamas ees. Ja siin on üks omanäolisematest lugudest soundtrackilt, enjoy.

summertime madness ehk hullud pilved

Sellest saab minu uus suvituskoht

loodetavasti.

Suplus apokalüptilises laguunis

ps. vahepeal on mul olnud kibekiire ja surmväsimus. Täna Mutantdiskotamise asemel sai näiteks kuulatud Max Richteri rearranzeeritud "Vivaldi aastaaegu" (heaaa!) ning ôhtuks hinge alla kulistatud pits akvaviti koos ampsu veisesüdamevorstiga. Jap, norrakad on siin. Lasen nüüd sôba silmale, ha det bra!

Mis mul siis riiulis ka...

Môned raamatud peaks küll tagasi viima sinna, kust nad pärit on...

From Russia wth love

Vene Oravake ja Karakum ning meie lemmikud kreemikommid 

Oli vôimalus ka tasuta Schillingule saada, aga ma pole lainel vist. N on? Mingu. 

Couchsurferi lemmiktöö oleks kontserdite korraldamine. Venemaal on see nii raske, sest "ägedamad" artistid ei taha väga tulla. Ja müstiline, kuidas ta islandi keele ära ôppis...

Sädistan ja säutsun

Lindanise ei ole ka see, et Lin da Nise nagu da Vinci (mis mul hetkeks pähe kargas) vaid et nagu danise ehk taanilinn vms.. vôiks ju hoopis olla et see Nise oleks seotud Nisse ehk päkapikuga... oKei.  Jätame selle. Tegelikult. Loooodan väga, et saan järgmisel kolmapäeval Tallinnast tulema ja Uues ôues musa mängida. VR esitluse puhul, mis hakkab 10. juulil kell 19. Vôib vabalt juhtuda, et ma loen seal oma loomingut, aga vôib vabalt juhtuda ka, et ei loe. Mul vôiks olla 2 mina - üks, kes esineb ja asjatab; ja siis see teine, kes saab omaette rahus pôdeda igasuguste môttetuste pärast. See on mu loomuses, las ta jääda sinna nurka pôdema. 

Ei taha hôisata, aga mu ideaaltöövorm - rabada mitmel barrikaadil, end killustada, seda kôike rutiinituse ja pônevuse huvides hakkab vist tôeks saama. Koht, kus täna käisin, on imeline. Mulle vist meeldibki see maja ja miljöö rohkem kui sisuline pool. Aga sisuline pool saab ka pônev olema, sest ma vôin katsetada. See kôik kôlab alguses palju paremini kui siis, kui see juba peal on i know. Ja see majavaimustus on ilmselt nagu narkootikum, peagi olen harjunud selle miljööga nagu oma eeem... kümne sôrmega vms. Esialgu oli pisut vôôras element astuda sisse tenniste ja roheliste teksadega, kuid kui minuga samasse lifti astus ôige räbala väljanägemisega mees (kes sôitis kaheksandale korrusele), siis hakkas kergem. Ja see kergus kadus siis, kui kohtusin tööandjaga, kes nägi väga zikk välja. "Ma tegelikult riietun ka sama stiilselt ja... klassikaliselt," lubasin talle môttes ja olin ju hommikul isegi môelnud oma mittetöötava, aga väga ägeda käekella käe peale panna, nagu daamilgi. Igaljuhul alguseponnistustest olen üle ja veel pigistan ka silmad kinni selle ees, mis minu telefoniga juhtus. See ei olnud hea, ei olnud. Tahtsin twiitida, mis ladinakeelseid väljendeid ma Lilled Algernonile kogumikust leidsin, tahtsin twiitida rongis enda kôrval istuva pisipônni kohta ja pärast oleks veel paari asja säutsunud, näiteks, et tädi selgitas pisikesele tüdrukurüblikule, et tuleb olla viisakas. "Siis on hea". Oleks see vaid nii, peaaegu ongi... 

Aga ma polegi ammu enam muusikas tuhninud ning peale Epliku remixide suuremat kuulanud, nii et...