Väikelinn

Mu koduümbrus on nagu Lynchi filmis, märkis N köögiaknal.Ilm oli hämaravõitu pilvine, tuul jahe. Hallikasvalge vastasmaja juurde keeras suurepere auto, millest tuli välja üks massiivne karvane koer. Tatsas viivu majaümber ning kadus teispoole maja. Kadus ka auto, aga teispoole garaaze arvatavasti. See koer oli monstrum! Kusjuures Eesti suurim koer olevat ka siit linnast pärit. Aga mitte seesama monstrum-koer. Vähekese aja pärast seisis vastasmaja otsa juures üks dressidesse riietunud inimolevus, toetus tardunult ehitise vastu nagu püüaks hoiduda kohesaabuvast keeristormist. Hiljem keldrisse rattaid võtma minnes, kui aplalt vadistasin oma vennast ja N ütles, et ta on imelik ning ma jäin küsivasse seisundisse, mismõttes imelik, ja asusin siis kärmelt lukku avama, kordas N, et ikka kahtlane vennike. Ning alles siis silmasin meie taga kõrvaltrepikoja ukse ees trepil staatiliselt ühte ebaharilikult kahvatut tumedate silmadega noorukit istumas ja ebamäärasesse punkti enda ees põrnitsemas. Ta istus seal samasmoodi edasigi, kui ratastega keldrist välja saime.

Muidu on see väike linnake muutunud ja arenenud tublisti, ja linna ümber on kasvanud uued majakogumikud. Iga maja isemoodi, vahepeal "ei olegi nagu Eesti". Saaks rääkida juba linnaosadestki. Aga inimesed just eriti muutunud ei ole, seda tõdesin täna poes. Nad on täpselt sellised, nagu nad esimeses klassis alustasid, väikeste lisanditega ehk. Olemus jääb samaks. Seda on kuidagi huvitav jälgida. Hetkel ei viitsi detailidesse siinkohal ka langeda.