Selline lebo reedene päev on Regina soolokarjääriga alustanud solistil Iisal. Minu hommik päris nii nautlevalt ei alanud. Valuvaigisti ja Lätti minekule siblivad vanemad leidsin kella kaheksa paiku eest ja läksin uuele ärkamiskatsele. Siis mulle tundus küll, et vôiks terve päeva nônda tekkide all mööda saata, nagu Iisa. Uimasus on ikka veel peal ning seda tuleb peletada kange kohviga. Hommikuks ohjeldamatu (ohjeldamatult hea) mustsôstra-vaarika moosi kogusega kaerahelbepuder energiat ei toonud, joogijanu tekitas ka ematogeen (mis peaks ju ka energiapomm olema) ning lôunaks kartuli ahjuroog, millest 3/4 ise ära sôin. Vôib-olla mu keha paneb tähele neid suuri raskeid hallivarjundilisi vihmapilvi, mis ühel hetkel nii raskeks lähevad, et ei jôua enam vett endas hoida, ja hakkab sadama; ning môtleb, et on sügis ja tuleb energiat kokku hoidma ja varuma hakata. Vôib-olla.
Tol tormi ja vee päeval koju sôites polnud mul ka väga muud teha (muidugi ka teistega jutelda ja kuulda nt, et venna sôber "müüb sôna otseses môttes ôhku") kui erksaid rohelisi välju tumekollaste vettinud heinapallilisandite ja metsatukaga jälgida ning vaadelda pilvi, milles on tonnide viisi vett. Kui pilved on vôimalikud, siis on ka kôik muu vôimalik. Selline môte tuli. Ja siis ma nägin, et üks pilv oli vikerkaar. Pilvele projekteerusid vikerkaare värvid. Natuke nagu mingi maa lipp... Hetk hiljem teatas vend, et meie taga on ka vikerkaar. Temal oma ja minul oma vikerkaar...
No comments:
Post a Comment