Nôndaks

Kuna mul pole oma ajaga midagi asjatumat teha, näiteks vôiks seinakapi sisu üle vaadata janii, siis hoopis nägin blogi statistikast, et hirmuspalju on mu viimast postitust vaadatud. Ehk on süüdi M ajaveeb, mille blogrollis kôigi tuttavate viimased blogipostitused koos pildiga? Ja sealt ju vahib vastu minu larhhffv. Seega, kähku panen siia ühe pildikese ühest toredast ôhtupoolikust, kui me emaga käisime Unustatud Rahvaste laule vaatamas. Imeline üritus. Peaproov ja suht salajane nimekirja alusel külastajatele môeldud üritus. Empsi töökaaslane nimelt laulab seal. 

lôpuakordid

Alguses oli meil plaanis kokku saades Kloostri Aita minna, mis empsi lemmik koht on ja kus ma käinud pole. Seal aga parasjagu toimus kammerlik vähese vaatajaskonnaga vend Johansoni kontsert. Olime peaaegu ahastuses. Plaan b oli suhteliselt kehv romantilisemat keskkonda eelistava ema jaoks, aga selle me siiski teostasime, sest vaja oli jôuda ôigeks ajaks Hobuveskisse - Hella Hunti sisse astudes käis ôllehais ja valjuhäälne inimkära üle pea, kuid minu uljal juhtimisel vôtsime tagumises ruumis suure laua ääres siiski istet. Tellisime natuke söögipoolist ja minu algul plaanitud veinist sai kuidagi vaadiôlu ning kogemata sai sellest 0,5l, mitte 0,33, nagu enne pikka etendust pôiele kasulikum oleks olnud. 

Rääkisime sellest ja teisest asjast ning lôpuks pisut vildakil olemisega asusime kontserdipaiga poole teele. Teatud hoone ees seisis paras ports inimesi nagu salajane ususekt, vaid ise omakeskis teades, milleks ja miks. Ja siis hakatigi nimesid ette lugema ning ka meie saime trepist alla Hobuveski sügavusse astuda. Minu jaoks täiesti esimene ja nôiduslik kord. Asendasin isa, kes ilmselt oleks selle kontserdi ajal magama jäänud. 

Oli vahva. Oli vaatemänguline ja vaheldusrikas kaks ja rohkem tundi kestev lauluetendus, kus üks  lahedas pôhjamaises riietumisstiilis ägeda seljakotiga tsikk algatuseks mööda lava ringi traavis ning siis hakkas koor Tormise lauludega meie selja taha ilmuma. Palju ühel noodil olemist ja (minujaoks nö Glassilikku) meditatsiooniolekusse viivat paaril noodil sibamist, bassi ja tasa- ja valjulülituvat hääleplastikat. Hobuveski on ju nurkadeta ruum, niisiis, liikus laulukoor meie taga ringis/ringi ja kuulda sai kôiki "hääleosasid" (hetkel ei tule vist ôige sôna pähe). Pulmalaulude ajaks leiutati valged linad pôrandale ja vahepeal roniti ka üles rôdule. Kuna publik istus ringis, oli lahendatud ideaalselt see, et kôik näeksid ja kuuleksid. Kava kohta saab ehk rohkem lugeda siit. Teisel "poolajal" ôiendati publiku pingid kôik ühele poole saali - rôdule ja alla. Meie kôrval olevad Relved vist asutasid ka end teisele korrusele vôi siis äkki läksid üldse ära, ema kahtlustas seda viimast. Nende asemele ilmus pisike asjalik jaapani mees. Ja siis äkitselt silmasin (ja ei suuda uskuda, et teda enne tähele ei pannud, vôi teda enne tôesti ei olnud?) ka pisikest pilusilmset neiut lauljate hulgas. Siis püsis koor rohkem paigal lava ees ning etenduse lôpuks keriti kokku pulmalaulude ajal esile kerkinud valged linad ning seoti kenasti ümber saali keskel asuva puusamba. Kontsert lôpetati müstilise pimedusega, jättes oma lambikestega noodid pôrandale nagu väiksed valgussaarekesed, lahkudes ise saalist. Mega! 

ps. Inglismaa raamatust sain teada veel hämmastava asja: skulptor Dora Gordine - jumal teab, mis päritolu ta tegelt on, lätis sündinud, aga Tatari 21b üles kasvanud ning oma hilisema elumaja projekteerinud selle Tatari maja môjutustega. Dorich House vôib guugeldada. Numps! 

Teismeline blogikilpkonn

Prillid läksid katki ja seetôttu on mul kasutusel ühed vanad, mida esialgu arvasin pärinevat milleeniumiajast, aga sellest ajast pärinevaid fotosid sirvides selgus, et need need ei ole. Mingist hilisemast ajast siis. Oma minimalistlikkuses tunduvad nad päris ägedad. Uued meeldivad raamid maksavad ca 200 eur, ainult raamid, oeh, ja küsimus ongi selles, et kas need vôi mitte midagi. Ja kaalukauss jääb selle viimase variandi juurde siis tôenäoliselt. 

vanade prillide rôôm

Tänu sellele ja lisaks veel sellele, et mul wifi ei tööta, kaabel N käes, olen hakanud olema rohkem lahus arvutist. Ja viitnud aega Minu sarja raamatutega. Minu Inglismaa on selline hmm vôib-olla et natuke peenutsev mône koha pealt, nimed ja assotsatsioonid on toredad, aga oleks vôib-olla ise tahtnud veel lugeda naljakavôitu igapäevaste ja kultuuriliste apsude kohta, mida kirjutajal kui väljastpoolttulnul kindlasti veel juhtus. Samas, tegemist on rahvusvahelisi suhteid ôppinud väljapeetud naisterahvaga. Môned kohad tundusid liiga lahtiseletatuna ja môned kuidagi ebainimliku ilukirjandusliku maneeriga vôi siis sellise inimlikkusega, mis mulle tundub vôôras. Proovisin neid lauseid inglise keelde tôlkida ja nad vist hakkasidki paremini tööle. Kusagil kommentaariumis öeldi väga täppi, et väga inglaslikult kirjutatud raamat.

Minu Stockholm sai ka kiirelt läbi ja millegipärast ei häirinudki see, et vähesest pildimaterjalist moodustas suure osa peategelane selle vôi tolle teise talle olulise inimesega. Samas, jällegi arusaadav - tema (kui ôpetaja ja inimesi ja armsust armastava isiku) jaoks on oluline. Lugedes selgus, et inimesed on talle palju abiks olnud, mistôttu pildid ôigustavad end veidike. Muid toredusi oli ka, kultuurizokk. 

Mind on huvitama hakanud see Suurbritannia kant, aga Dublini juurde ei julge negatiivsete kommentaaride tôttu asuda. London jättis kuidagi külmaks, vôib-olla ei olnud see vastav vaib... 

(Okei, varsti jätkan Siglaner2013`ga, kus on pônevaid debütante, kellest tahaks veel kuulda) 

Hetkeks sibas pähe môte minu enda Tallinnast kirjutada. Mis mind viimasel ajal kahe linna vahel seigeldes rahutuks teeb. Kas just rahutuks, aga... toit! Tean, et Tallinnas saab mu lemmikuid suppe Krahlis ja Mustas Puudlis. Tartus... ma veel ei tea. Samas on siin jällegi minu jaoks vahepeal üsna asendamatu asi Kohvipausi vrapi ja salativalik, millesarnased pealinnas on väga kallid vôi äkki minu jaoks tundmatutes kohtades saadaval.

Minu Tallinn jääb umbes sinna kanti, kust linnamüüri väravad lôppesid ja patuseid hukkama viidi (Roosikrantsi tn) ja tegelikult sealt veel edasi Tatari tänavale, kus juhuslikult kohtusid ka minu ema ja isa. Ja tegelikult üleüldse Pärnu mnt. kanti. Mu esimene kinoskäik oli käik Kosmosesse.... vôi oli see Illusioon Tartus? Ja praegugi viib trammitee mind Pärnu mnt juurest bussijaama lähistele. Ise olen omale selle tee valinud, sest tundub, nagu oleks Tondi trammis normaalsem inimsumm kui Kopli omas, rääkimata aknavaadetest. Kui ma ôigesti mäletan, asus ema juuksur ka Pärnu mnt`l ja nüüd on lihstalt mu lemmik vôi siis harjumuspärane kohvik seal lähedal asuv Reval Cafe. Mis veel siis? Seal on maju 1 MS eelsest ja sôdadevahelisest ajast, mille kohta Kz teab rohkem rääkida, mul on meelest läinud. Kas Palace hotell ei olnud mingi juutide asutatud koht? Kenasti asutatud igaljuhul. Ja Armas Lindgreni maja seal lähedal ka numps ning Burmani maja, kus ise elatud sai, on elav legend omas mahlas. Muusikaakadeemia tundus ka kunagi suursugune hoone. Ja sinna ehitatakse veel. Huvitav kooslus vanast ja uuest. 

Muidugi ka vanalinn. Aga sellest ehk môni teine kord lähemalt.

Täna oli jälle kirjandusüritus, kuhu ei olnud nagu enesetunnet minna. Vaja häälestust, vaja vôib-olla ka kaaslast. Ja ôhtuse Raskatarsise magasin lihtsalt maha, sest jäin nüüd seda Inglismaa raamatut lugema. Eile tehti vähemalt pilet välja. Legendaarne Metro Luminal. Piletijäjekorra saba tagasihoidliku Genklubi ukse taga ulatus maja nurgani. Seda imet tahtsid kôik vaatama tulla. Muidugi tuli bändil torust vanu lemmikuid, kohe Isa tuli kojuga alustades, aga palju lemmikuid jäi tulemata ka ja mul on Luminali looming tegelikult kohati SPga segamini. Tegemata eeltöö, meeldetuletustöö andis tunda, sest midagi jäi nagu tulemata, aga ma ei oska täpselt öelda, mis. Siiski môni diskolugu oleks vôinud ka esineda... (kui nad disko ja elektropisikuga nakatusid, ei olnud nad enam eriti kellegi lemmikud) kuigi saan aru, et nende minimalistlik ja lakooniline seltskond ja tehnika ei vôimaldanud seda vast. Nojah, läbi segasumma sai B juurde teed tehtud ja siis higistatud ja haigutusi tagasi hoitud, sest hapnikusisaldus oli saalis nullilähedane, ning ennast veel oimetuks tantsisklevate isikute eest kôrvale hoides oli seda vôrlemisi kaine peaga kuidagi keeruline etteastet pealt vaadata. Aga nähtud. Pidin midagi juua saama selle palavusega. Tômmu Hiid ajas asja ära. Kutid kadusid ka poolepealt, leidsin nad allkorrusel igasugu asjade üle arutlemas ja passisin kui groupie Hiidu kulistades ka seal siis. Ja kuna olin Anvari viimasel ajal rohkem oma silmaga näinud, siis läks Quani eksistents kuidagi meelest ja vot tekkis olukord, et ma ei saanud aru, kumb on kumb, sest nad on üsna sarnased. Vennad. Aga Quan kasvatab endiselt vutte, üks just sôi end surnuks (jätsin talle mainimata, mis ühikates toimub - surnuks joomine ja lihtsalt suremine), aga küsisin kolmanda jala kohta. Kas restorani ettekandja tegi nalja, et vuttidel on kolmas jalg? Tema pole seda kolmandat igaljuhul märganud. Okei. Aga üks osa oli ka see, et käisin elus esimest korda selles Fastersis, mille juures üks Noorkuu kuttidest khm surma sai (popp teema nüüd). Seal on ka mingi poksimiseks môeldud atribuut üleval - jäime arutlema, et me küll ei topiks sinna tervet üheeeurost, et palli poksida, kui äkitselt sisenes ruumi üks parajalt purjakil tüüp, nägi meie juurdlemist ning pani pikemalt môtlemata masinasse mündi, andis pallile paar tubli obadust ja siis lahkelt teatepulga meile edasi. Kunstiinimeste hellad käed palli kallal toimisidsellele purjakil tüübile nalja tegevalt. Eriti parasjagu tualetist tulnud Quan, kes ei teadnud eelnevast situatsioonist midagi, leidis end keset äktsönit. Tundus, et kôik jäid ôhtuga rahule, kutsusin T`d Mollyle, tema kutsus Rokikasse, aga rohkem A`d kui mind, mis on muidugi armas. See nendevaheline suhtlus üldse. Kui meie Zavi jôudsime, oli Moll endale juba tantsupartneri leidnud, kellega koos nad edasiseks meie jaoks kadunud olid. Nägin vana head I`d kauguses, aga ma ei tea, kas ta mind mäletab ja tema ehk ka ei tea, kas ma teda mäletan, igaljuhul oma esimese rändom naistantsupartneri juurde tutvust värskendama ei läinud. 

Läksin koju. Ja varsti tuli ka teises seltskonnas teisi rôôme nautinud N koju. 

N koostab muideks juba oma selle aasta parimate  plaatide nimekirja. Leidis Timberlake`is jälle uusi nüansse ülekuulates ja Daft Punk ( oma kvaliteetsuses) oli jama mis jama ning üheks lemmikuks on juba tembeldatud Cut Copy. Ma pole CCni jôudnudki veel. Pole paljude asjadeni jôudnud - avastasin klassikaraadio enda jaoks! Ja Arcade Firest pole ka veel üle saanud. Pluss aegumatu Nick Cave ja hmm, pooli - make it  enamus - asju pole siiski kuulanud, nii et ei saa midagi öelda. 

Piffipostitus suht detailse ôhtukirjelduse ja selfiega nüüd blogipervertidele laiali laotatud, olge terved,

teie Maru

BUSTED!

The kids are allright

Vahepeal saime kokku A`ga. Rääkisime muuhulgas ka lastest. Omalaadi armastusetunne tekib, kui nendega suhelda, oli üks A pôhipunktidest. Naistel emainstinkt, mitte kôigil, aga siiski. Meestel, vähemalt môningatel, isainstinkt. Ja see on armas (et ei ole ainult selliseid perversseks naljaks pöörajaid). Mu novellis on ka lapsed ja seda sama sooja tunnet olen üritanud edasi anda. Osalt on laste prototüüpideks Tartu linnapea rüblikud, keda bussiaknast jälgima juhtusin. Lapsed on lapsed. Tähtis osa ökosüsteemist, nagu ühes filmis öeldi.

Ja siis, N jagas mulle seda beebirohket Pet Shop Boysi videot, mille üle ei teagi, kas nutta vôi naerda, ja Conani saates (vahel hommikuti vaatan) on ka enamikel näitlejatel väikesed lapsed ja nad räägivad neist koguaeg. Kui mujalt kildu välja ei rebi, siis on need kellegi lapsukesed, kes ôhtu päästavad. 

                    

Köögikontor

Enese paremaks funktsioneerimiseks leian taaskord, et peaks pidama päevikut. Mida ma tegin siis ja sel ajal, mida ma môtlesin tol ajal? Mis mul arus oli? Aga see päevik peaks olema umbes selline, nagu mul algkooli ajal oli. All the truth written there....

Kirjutasin tegelikult eile terve novelli ning putitasin tôlgitud luuletusi, seega täna peale tahtmise päevikut pidada suuremat ei ole... kirjutamine ei tule.

Vennas astus köögist läbi, küsis, mis teen. Vastasin. Ta küsis:

"Miks seda vaja on?"

"Maailma paremaks funkstioneerimiseks!"

Kellegi maailm kindlasti funksib paremini tänu minule, andke andeks, aga usun küll.