Nôndaks

Kuna mul pole oma ajaga midagi asjatumat teha, näiteks vôiks seinakapi sisu üle vaadata janii, siis hoopis nägin blogi statistikast, et hirmuspalju on mu viimast postitust vaadatud. Ehk on süüdi M ajaveeb, mille blogrollis kôigi tuttavate viimased blogipostitused koos pildiga? Ja sealt ju vahib vastu minu larhhffv. Seega, kähku panen siia ühe pildikese ühest toredast ôhtupoolikust, kui me emaga käisime Unustatud Rahvaste laule vaatamas. Imeline üritus. Peaproov ja suht salajane nimekirja alusel külastajatele môeldud üritus. Empsi töökaaslane nimelt laulab seal. 

lôpuakordid

Alguses oli meil plaanis kokku saades Kloostri Aita minna, mis empsi lemmik koht on ja kus ma käinud pole. Seal aga parasjagu toimus kammerlik vähese vaatajaskonnaga vend Johansoni kontsert. Olime peaaegu ahastuses. Plaan b oli suhteliselt kehv romantilisemat keskkonda eelistava ema jaoks, aga selle me siiski teostasime, sest vaja oli jôuda ôigeks ajaks Hobuveskisse - Hella Hunti sisse astudes käis ôllehais ja valjuhäälne inimkära üle pea, kuid minu uljal juhtimisel vôtsime tagumises ruumis suure laua ääres siiski istet. Tellisime natuke söögipoolist ja minu algul plaanitud veinist sai kuidagi vaadiôlu ning kogemata sai sellest 0,5l, mitte 0,33, nagu enne pikka etendust pôiele kasulikum oleks olnud. 

Rääkisime sellest ja teisest asjast ning lôpuks pisut vildakil olemisega asusime kontserdipaiga poole teele. Teatud hoone ees seisis paras ports inimesi nagu salajane ususekt, vaid ise omakeskis teades, milleks ja miks. Ja siis hakatigi nimesid ette lugema ning ka meie saime trepist alla Hobuveski sügavusse astuda. Minu jaoks täiesti esimene ja nôiduslik kord. Asendasin isa, kes ilmselt oleks selle kontserdi ajal magama jäänud. 

Oli vahva. Oli vaatemänguline ja vaheldusrikas kaks ja rohkem tundi kestev lauluetendus, kus üks  lahedas pôhjamaises riietumisstiilis ägeda seljakotiga tsikk algatuseks mööda lava ringi traavis ning siis hakkas koor Tormise lauludega meie selja taha ilmuma. Palju ühel noodil olemist ja (minujaoks nö Glassilikku) meditatsiooniolekusse viivat paaril noodil sibamist, bassi ja tasa- ja valjulülituvat hääleplastikat. Hobuveski on ju nurkadeta ruum, niisiis, liikus laulukoor meie taga ringis/ringi ja kuulda sai kôiki "hääleosasid" (hetkel ei tule vist ôige sôna pähe). Pulmalaulude ajaks leiutati valged linad pôrandale ja vahepeal roniti ka üles rôdule. Kuna publik istus ringis, oli lahendatud ideaalselt see, et kôik näeksid ja kuuleksid. Kava kohta saab ehk rohkem lugeda siit. Teisel "poolajal" ôiendati publiku pingid kôik ühele poole saali - rôdule ja alla. Meie kôrval olevad Relved vist asutasid ka end teisele korrusele vôi siis äkki läksid üldse ära, ema kahtlustas seda viimast. Nende asemele ilmus pisike asjalik jaapani mees. Ja siis äkitselt silmasin (ja ei suuda uskuda, et teda enne tähele ei pannud, vôi teda enne tôesti ei olnud?) ka pisikest pilusilmset neiut lauljate hulgas. Siis püsis koor rohkem paigal lava ees ning etenduse lôpuks keriti kokku pulmalaulude ajal esile kerkinud valged linad ning seoti kenasti ümber saali keskel asuva puusamba. Kontsert lôpetati müstilise pimedusega, jättes oma lambikestega noodid pôrandale nagu väiksed valgussaarekesed, lahkudes ise saalist. Mega! 

ps. Inglismaa raamatust sain teada veel hämmastava asja: skulptor Dora Gordine - jumal teab, mis päritolu ta tegelt on, lätis sündinud, aga Tatari 21b üles kasvanud ning oma hilisema elumaja projekteerinud selle Tatari maja môjutustega. Dorich House vôib guugeldada. Numps!