Emotsionaalne söömine

Mul on see nii, et tahan minna kohvikusse, vaadata kôrvale hääd filmi vôi istuda "köögi"laua ääres, vaatega aknast välja. Mönikord tahaks selle laua ikka veeretada keset tuba, et näha, mis tobedaid videosid elukaaslane vaatab vöi kuidas tal mäng kulgeb. Anyway, toit ei ole ainult toit. Sellega peaksid kaasnema head emotsioonid. Abivahendiks on ruum. Mitte otseselt toit ise.

Aga et toidust head emotsiooni saada? 

Klassikokkutulek meenutas mulle seda, kuidas oma esimesest mobiiltelefonist ilma jäin. Jölkusime pealinnas, läksime trollipeale. Ja voila - telefon seljakotist kadunud. Milline ebaôiglus! Orgunnisime söbranna venna söbra auto, et Pöhjaprefektuuri (vist?) asju klaarima minna. Enne seda ostsis söbrants mulle megasuure ja mahlase ôuna. Tegemist oli punkaritega. Autos käis köva lärm, sees istusid möned alakad ja paar suurt kutti ja kimasime siis sinna prefektuuri poole. Terve aja näsisin suurt ôuna, vähehaaval, ta oli eriti mahlane ja köik mu negatiivsed emotsioonid vähehaaval taandusid, kui sealt järgmise ampsu vôtsin. Politseis ei saanud ka solidega maksta(nali! sole siis ei olnud olemas, ega bitcoine), et kurikaelad vangi panna vöi vähemalt oma raha tagasi saada. Kirjutasin alla möningatele paberitele. Ma ei mäleta, kas öun oli selleks ajaks otsas vöi andsin selle niikauaks hoiule. Aga igaljuhul see on olnud minu elu parim emotsionaalne söömine vôi kuidas seda  nüüd nimetataksegi, kus toit peaks nigu aitama probleeme lahendada. Paremat suurt ôuna pole tükil ajal saanud. 

See vist pole jällegi sedasorti emotsionaalne söömine, mis nendel ameerika kallimast lähkuläinud memmedel on, kes suure anumtäie jäätist telekataga ära söövad...