| nii hea |
Köndisin-kondasin tol ajal kusagil ülejöel, miljonid veespiisakesed erkrohelstel rohukörtel köditasid nägemismeeli, ja need löhnad, need löhnad.... selles luuletuses on nii palju tegelikult peidus, et nojah. see on vist mulle endale üks olulisemaid luuletusi, millele tagasi möelda :-)
Eile öhtal üksinda pimedusekartusega (ja neid kurjameid artikleid, mida ulmekirjanduse asemel ahmin, nt ) küll nii ei arvanud, et "hea". Jätsin tuled pölema, et kujutlusvöimele vöimalikult vähe ruumi jätta.
No comments:
Post a Comment