Ei teagi, millest nüüd alustada. Teen siis pikalt ja lohisevalt:
Kusagilt on periooditi tulnud ja nüüd siis kah juba mônda aega kummitamas mind "elava muusika" janu. See elav muusika on nagu lätlastel elav ôlu. Ega täpselt pole aru saanudki, mida see elav ôlu tähendama peaks, aga ju tal siis elu sees on. Muusikal on elu sees siis kui ta on tehtud nö pärispillidega. Kui seal on tunda veel midagi.... elu.. vôi kuidagi nii.
Janus siis juhtus nii, et käisin Epliku kontserdil. Oli väga meeleolukas, isegi anekdoodi rääkis Eplik, kes oma olekult katsus kuidagi estraadikoomiku (kuidas see ôige nimi oligi) muljet jätta. Eriti vahva oli tunda, et iga mees laval on oma looga, oma karakteri, oma tugev auraga (Sheripov, Kostja, Kallervo ja peategelane ise). Tulid mu lemmiklood ikka kah ja rokiti täiega, ühel hetkel sattus kitarr isegi ühe esireas oleva neiu selga, minu ees tugevalt moshiv ja metronoomi pendlit meenutav Edmund Hôbe tuulutas oma peaga olukorda kah meeldivalt, kuid olin löpuks ikka üks higirull. Lavale pidi hiljem astuma ka Muska, kuid kuna soojendusbänd ise jäi juba peaaegu tunni hiljaks ja küttis piisavalt, siis seda muidu austraalias resideeruvat härrat ei önnestunudki tabada.
Nojah, istusime siis natuke all baaris ja arutasime, kuidas ja millal autorännakuid lähedalasuvatesse paikadesse ette vôtta. Silmasin seal tolle USA koomiku Andy Sambergi ca 30 a vanemat kaksikvenda. vöi mingit tüüpi, milline Samberg aastaid hiljem välja näha vôiks. Igaljuhul kui ma Sandbergi näen, siis ma kohe automaatselt môtlen tema pruudi Joanna Newsomi peale (neis môlemas on mingisugune teatraalsusekild, mis neid ühendab minumeelest. Energia ütleks môni).
Ja kui mul on janu selle elava muusika järele, siis vôib kuulata näiteks Pärti, aga vôib kuulata ka Joanna Newsomit. Tema uusim singel siin, oktoobris ilmub album Drag City alt... ootan jubaaaa :-)
No comments:
Post a Comment