Nõndaks. Olen jõudnud sellisesse punkti, et armastan oma uut kodu.
Protsess läks alguses valuliselt. Vana kodu meeldis väga, aga oli vaja teha muudatusi. Olin aasta lõpus ja alguses päris kurb. Vahepeal nutsin, aga nutsin rahus, sest teadsin, et see on vaja endast läbi lasta ja mitte kunagi antud teema suhtes melahnooliat vms tunda. Lahistasin rahulikult vana ja iganenu endast välja ja aklimatiseerun nüüd uuega.
Indikatsioonid, millest järeldub, et uus kodu mulle meeldib:
1) muudkui teen pilte hetkeolukorrast, koser meg masse (hubane/mõnus).
2) visioonid, mida teha saaks, pole käegalöömise tunnet
3) veider uus tunne hakkab juba kodutundega vaikselt asenduma
Sageli olen pigem kodus kui mõnel üritusel. Viimasel ajal reisudelkäijaid kadestades olen mõelnud, et no miks mina siis ei reisi nii palju. Jõudsin lihtsa järelduseni, et ilmselt ei ole see siis minu prioriteet, pole piisavalt suurt vajadust reisida. Küll aga on vajadus tunda end kusagil "jalad maas" ja nö vabalt, kindlalt.
No comments:
Post a Comment