Sensatsiooniline! Minu shopingutripp

Sain täna elamuse osaliseks, millele annan nime sensatsiooniline.

Miski minus hõljus kõrgemale, ma hõljusin naeratus näol punktist a punkti b, tehes peatusi ja naudiskledes seda, mida õhtupoolikul minu jaoks pakkuda oli.

Pärast tööpäeva, kui olin töökaaslase foobiate seltsis 8h istunud, oli ka mul selline veider tunne sees. Selline paha tunne, et ei saa mitte normaalselt olla, miski on mäda, õhk on coworkeri meelepahast paks - ta lõpetas antidepressantide söömise ning foobiad on tulnud tagasi veel irratsionaalsema ja kohutavamana kui iial varem. Muidugi üritasin alguses psühholoogi mängida. Aga lõpuks lihtsalt.. tekkis ka mul pahameel. Kaua sa jaksad?!

Tema hiiglaslike murede nagu tolm ja remondimeeste räpakus, kõrval meenus mulle, et ka minu elus ei ole kõik mitte parimas korras. Eeskätt kodus. Akuutseim ebameeldivus hetkel, mida kõige kergema vaevaga muuta saan, ja mis minu stiili-aistingutele häda teeb, on kapinupud.

Meie viisakas nõukaaegne sektsioonikapp võiks päris okei välja näha, kui sellel oleks veidike tagasihoidlikumad kapinupud. Nii suundusingi otse Lõunakeskuse bussile, et sealt Bauhoffi liikuda. Sellele kapikesele siin ei soovi mingeid romantilisi nupukesi, mida nt Kaubamaja teisel korrusel udupeente pits- ja nipsasjakeste poes müüakse. Aparaadi juures asuv teine sarnane "vanaemajuures" romantikale rõhuv poeke on sel hilisel kellaajal kinni. Seega oli kiire lahendus Bauhof.

Astusin bussilt Sophie vms hotelli peatuses maha ja pidin läbima Lõunaka, et Bauhoffi pääseda. Pikast päevast kõht ka tühi, kuid suurde poodi piruka järele minna vaevarikas, sattusin mööduma kohast nimega Ice Cafe ja jäin jäätisi vahtima. Mmm... gelatooo. Müüja-daamike kutsus mind kohemaid jätse maitsma - loomulikult ei saa keelduda! Langesin lõksu. Aga meeldivasse.

Sain väikese karbikese sisse  (2eur) kookose-shokolaadi ja (mingi maa.. Argentiina?) kohvijäätist.

Ja kui hea see oli! Miski hõljus minus kõrgemale, jaaa. See oli enesetunne, mis pikast töölpassimisest kerra tõmmanud. Gelaaatooooo! Meenusid hetkeks kunagised Itaalias rändamised, kus jäätis oli meie peatoidupaluke. Eriline lemmik oli mul kookose jäätis oma hõrkuse, õrnuse, pikantsusega. Pärast toda aega (2007) hakkasin Eestis igaltpoolt kookosejäätisi otsima ja proovikma, et saada kätte seda sama naudingut. Aga Eesti jätsid maitsesid nagu rafaellu. Öäk. Kus on kookos!? See jäätis siin oli.... sensatsiooniline!

Anyway, naerataval näol liuglesin paarist sisustuspoest läbi. Mu lemmik on The Pier, millest ma ühtegi asja oma koju ei taha, aga mille puupüsti igasugu imevidinaid ja boheemlaslikku mööblit täistuubitud miljöö on väärtus omaette. Mõnus jalutada ja ringi vahtida. Muusika on kas jazz või mingid huvitavad bossa-coverid, tekitavad suvise v vahemerelise laheduse.

Pieri poodi oli vahepeal veel rohkem kaupa saabunud, mööbel seisab üksteise otsas ja kõrval, tekitades kergeid labürinte, millest ühte ma isegi ka kergelt ära eksisin ja pidin tagasi kõmpima. Jõulumant oli ka juba üles riputatud, nagu neil kapitalistidel kombeks.

Bauhofi ainuke häda on selles, et kui sul ei ole kliendikaarti, oled omadega... well, hädas. Asjad on ca 1 eur v rohkem kallimad. Hinnasiltidel on suurelt kirjas kliendihind. Kuna olin arvestanud max 5 min puhverajaga bussile, ja unustanud, nagu alati, et ma ei ole kliendikeerdi omanik, pidin leppima, et minu kapinuppudele kulunud summa oli  ca 20 eur. Ugh.

Sellest suts frustrerrituna jõudsin kesklinna tagasi, läbisin Hemtexi, kust peale mõningast vaagimist otsustasin ühe laudlinakese kasuks, mis pole praktilisim ost just mu praeguse finantsolukorra juures.

Jõudsin koju. Mind ergutas mõte, et teen omale ühe mõnusa tee, panen küünlad põlema ning hakkan katsetama, kas saan vanad kapinupud eemaldada ja uued asemele sättida. Olin valmistunud mõnusaks äraolemiseks uhkes üksinduses podcastide/youtuberite jms seltsis.

Ja siis. Marsivad sisse elukaaslane ja ta sõber, õlled näpus. Oeh. Mu õhtuotsa tänu jäätisele naeratavana püsinud nägu tõmbus kunstlikuks naerugrimassiks "Tsau, ma ka alles jõudsin!"

Teda tundes, jah, ma ei eksinudki, ta asus kohe kritiseerima laudlina, mille ma sinna kiirelt sättida jõudnud olin.

Elukaaslane kaitses mind rüütellikult:"Mind see laudlina ei häiri. Päriselt, mul on sügavalt ükskõik."

Loomulikult mainis sõber ka, mida ta kõik meie kodus üleüldse teistmoodi teeks. Ja nähes, kuidas mu suunurgad veel allapoole vajusid, mainis, et see on tema isiklik arvamus ja et ma ei pea sellest ilmtingimata snitti võtma.

Aga ilmselgelt lasin ma end sellest häirida, passisin telefonis, ja varsti leitigi põhjus, et edasi astuda.

Sellise sõbra varjus on hea, et minu peika on just selline nagu ta on. Teda ei häiri asjad, mis minule meeldivad, mind ei häiri asjad, mis talle meeldivad, mõned asjad tunduvad pigem naljakad v uskumatud, aga mitte ebameeldivad. Elame harmoonilises aksepteerimises ja halva tuju korral passiivses agressioonis. Enamasti ma ei pane seda tähele küll, kui ta kapiuksi minujärelt kinni paneb... aga ikkagi. Rahustav on temaga elada - et ma ei tee midagi valesti, ja nii on okei olla. Mõni inimene mõjub kuidagi jälle nii, et isegi kui ta ei arva otseselt, et tema arvamuse järgi peaks kõik talitama, mõjub see ikkagi kuidagi kõva põntsuna ja halvustavalt.