Süda valla?

2 märksõna täna vist. Kell on palju, mis siin ikka pläkutada.

Päeva "stiihiad" sellised vaiksed ja enesessetõmbunud olek. Ühel hetkel see vaikus tundus imelik, skrollisin internetis ringi, kuigi töö puuduse üle ei saanud kurta. Otse vastupidi. 

1) Charlotte Gainsbourg "Rest" tänane päevaplaat. Tänu ERR kultuuriosakonna 2017 parimate plaatide autahvlile. Charlotte, jällegi üks mu lemmiknaistest (mul on veidral kombel rohkem naisi, keda imetlen kui mehi. Jessas, kas mees enamasti pigem aint seksuaalobjekt?? Naistega tugevam empaatia? Veider uitmõte brrh) oli seal kusagil esiviiekümne seas. Esialgsel varasemal kuulamisel tundus album veic üheülbaline, ei viitsind arvustusi ka lugeda, kuigi nägin, et üldiselt kiidualune üllitis.  Nüüd siis lugesin, et albumil koostööd tehtud Daft Punki härra ja Conan Moccasiniga. See viimane nimi juba ergutas mind võtma ette lugu Dans vos Airs. See album on selline, mis ei annagi ennast kohe kätte, on heliliselt veetlev ja peenkehakas, delikaatne (sõnade kohta ei tea, prantsuskeelt ei valda), õrnuke a samas tugev kah. ühtne tugev tervik. Lugusid eraldi videotega vaadata ei ole üldse nii võimas. See kasvab sinusse, sinuga kaasa. Vot jah. Igaljuhul, üritasin seal veel Paramore i ja  Ryuichi Sakamotot kuulata, lõppeks maandusin Björki ja Arca koostööl, mis on mmm see tekitas mõtteid. Liiga palju. Pöördusin tagasi "Rest´i" juurde ja möllasin edasi tööülesannete kallal. Kohati hääldust ja maneeri kuulates tundub, et Charlotte teeb kummardust oma papsile või noh prolly lihtsalt dna sheer. 

2) Koju jalutades Turusillal vaatas mulle taevast vastu superkuu. Taevas nagu et süsimust, või siis eebenikarva, mis ei ole päris süsimust, teistmoodi must, ja siis see lahmakas helendav kuupall. Arvan, et sellest hetkest vajusin mõttesse oma inimsuse peale ja selle peale, mida see eneses kätkeb. Kõndinud üle Turu silla, pööranud oma teeotsa poole, irvitas asfaltil mingi poolik paks juhe nagu maakera veresoon. Oleks see vaid veresoon, see oli lihtsalt praht, mis tänaval vedeles, ja oli maaküljes pooleldi kinni ka. Ja see ei ole ainus praht maakeral. Meie elame enam-vähem okeis kohas-olukorras. Seda prügi ja prahti on ju tegelikult palju. Koduplaneet ägab. Ja ometi ta lubab sellist asja. Nagu narkomaanid, raskelt mingit nakkushaigust põdev taat või vägistatud naisterahvas. Naeratab kurblikult vastu:"Aga mis ma teha saan. Mis lubaja mina olen?"
Minus vallandusid veidrad maguskibedad tundmused. Tundsin hetkeks suurt empaatiat. Mul tekkis selline imelik tunne, et ma ei saa nagu kuidagi eriti selle planeedi risustamise vastu võidelda, samal ajal seljakott tihkelt toidukraami täis, sh kaks pakki Mari komme, mis neljapäeval tuleks oma sünna puhul lauale laotada - mis on kahe kommipaki põnts planeedile, kogu selles suuremate põntsude ja obaduste ahelas...
Aga mida ma teha sain, ja mis minu sisse visuaalina kuidagi ise tekkis (nii nagu ka see, kus mind kisti meditatsiooni/nägemusse koopast ja vaenalsest), oli see, et ma teen maakerale kalli. Et ma ise olen suurem kui meie planeet ja teen talle ühe sooja kalli, nagu mõnele nunnule kaisuloomale. Meie planeedile on seda kallistust väga vaja.  

Seejärel tuli mõistuslik pool tagasi, ja hakkas mõtlema, et mida hekki. Mida see tähendab? Siis tuli minusse see mõte, et keda kotib, mida see täpselt tähendama peab, oluline on tegeleda nö energeetilisel tasandil maakera aitamisega, parasjagu mõttes teda kallistades. Sest see tunne tekitas ka minus endas kuidagi mõnusamat ja pehmemat, meeldivamat tunnet. Tegin ise endal tuju heaks. Pingutasin, et saada tagasi sellesse maakera embavasse visuaali enda sees. Sel hetkel haugatas väike kutsa nurga tagant Uue tänava poolt. Daam koeraomanik vabandas ette ja taha, et see on kutsikas ja pole ammu õue saanud. Mul oli kõik okei, ja tädile ütlesin:"Pole hullu".

Toas märkasin, et raamatuid on sorteeritud. Teadsin seda ka eile, aga täna teadvustasin. Hakkasin teisi laialiolevaid raamatuid õigetesse sektsioonidesse jaotama (peiks tekitas miski teemadejärgse süsteemi) ja kusagilt lambist hakkasin ümisema "Mu süda ärka üles". Tänase täiskuu-dramaatilisusega tundus see nagu märk kusagilt kõrgemalt ja mul meenus, et ma ei ole oma südametsakra joogaharjutusi üldse teinud, neid, mida õpetajalt eraldi manuaalina palusin, sest need olid eriti powerfulid ja ma täitsa olin "viidud" neid tehes. Kui koguaeg oleks nii hea olla, siis oleks mega. Aga pole jõudnud kodus tegeleda, olen ainult jõudnud mõtiskleda. Ju siis paralleelreaalsuse mina saadab mulle mingeid märguandeid, et tee süda lahti vms. 

Kahjuks õnnestus eirata harjutste tegemist ja hästi palju pelkusid õhtuks süüa ja totakat Inbetweenersit vahtida. Ja siis sai kell palju. ja siin ma nüüd olen.