Elu teeb uperp/balle. Ülemisi palle ja alumisi palle. Näiteks selliseid palle, mis on karvased ja kelle ema on nunnukas austraalia terjer ning isa teadmata.
Relli otsustas ühel õhtul täiesti turvalises aias plehku panna, naastes tunde hiljem vihmast märjas ja sakris karvadega, kuid silmnähtavalt õnnelikult. Tulemuseks on ta praegu jalgpallitaoline ümmargune karvapall. Kes oleks osanud oodata. Kes oleks osanud arvata. Preilil vanust juba 8 aastat ning see saab olema tema esimene pesakond.
Küsimus kuklas: kes on isa? Ümbruskonnas elutsevad ainult suuremad koerad. On see naabri karune hundikas või kaugem kutt - must labrador? Kui üks neist oleks isa, ei oleks väike preili enam ema, igaljuhul mitte elavate kirjas. Oleme ootel. Eks ole näha.
Oma kõige metsikumates unenägudes näen, et maaväline/nähtamatu käsi on siin mängus ning tekitanud olukorra justnimelt minu/meie jaoks, kus me saame oma vastutustundlikkuse, suhte jms ühisväärtused proovile panna. Teisest küljest paneb see proovile minu üksikväärtused, minu usu meie leibkonda ja üleüldse tulevikku. Kas see ongi elu? Mis saab? Kaua me kestame? Aga kui me kolime ära? Aga kui mina kolin ära? Aga kui me suvel reisida tahame? Kui ei saa hakkama? Jnejnejne.
See on peaaegu nagu abielupaberitele allakirjutamine. See on ... enese ankurdamine. Teatud mõttes. Miks ma seda üleüldse kardan? Hüvasti ütlemine on nii dramaatiline. Millestki loobumine. Ma näen vist enamasti ennem loobumist kui loovutamist, uuemat-paremat. Aga see uus on ka põnev. Igaljuhul mätsin end rohkem ja rohkem sellisesse seisusesse, et olen kellestki (elukaaslasest) sõltuv ja see mõte on hirmutav.
Nii. Laks vastu otsaesist. Pole vaja üle mõelda!
Uhh. Mida ma vanematele ütlen?!
Nad materdavad selle samamoodi, nagu mu optimismi ahiküttega korteris elada. Või midagi sellist. Vanama on täiesti korteris elavate loomade vastane. See on loomapiinamine. Uhh.
Nii. Ela oma elu, Mari. Mis sul teistest.
No comments:
Post a Comment