Expecting

Koeratoit! Milline siis ikkagi on parim?! Sellised teemad. Uljalt ostsin Royal Canin. Peaasi, et mitte poetoit. Sõbrantsi koer enam Nature´s Protectionit enam ei söövat... RC`st pidavat loomakesed sõltuvusse jääma. Oeh. Kas mu elu on nagu Mallukal? (Tal sarnane postitus vaatasin prg)

Kui kedagi uvitab, siis meie tulevane peaks umbes taoline välja nägema nagu Best Coasti piffi (keda ma instas jälgin ja kellega resoneerun) koerake


Tglt tahtsin lihtsalt teavitada eriti meeldivast kooslusest Bei Bei ja Shawn Lee. Terve "Year of Funk" album teeb minu kõrvadele teeb suure pai.

A post shared by Best Coast (@best_coast) on Jan 2, 2018 at 1:25pm PST

Aprill ja elu

Kui miski teeb midagi, siis praegu on see päike, mis laotub kasevõradele mu maja vastas. Poole pealt. Katsub oksi. Teeb pai. Vaatab, kas on hea. On hea. Muheleb. Armastab.

Ja Jaamamõisa on nagu vereapelsin. Nagu kollane. Nagu oranz. Nagu punane. Leekiv kogu linn. 

Ja taevas heldinud sinakashall. Õhtune. Külm ja soe. Aprill on kohale jõudnud. 

Kevadmantli ostmisega ei ole kiiret, kui samamoodi edasi läheb. Puud tuulduvad, meri ja mäed tuulduvad. Tuuleiilid viivad vanad lehed jälle aiamurule laiali. Ja koristustöö alaku taas. 

Võõrasemade istutamisega suht on. Kiire. Kasvav kuu istutamiseks hea. Siis kasvab kaua ja hästi. Mikk Sarve (RIP) Kuuraamatus olla nõnda kirjutatud. Kui õigel ajal jaole ei saa, siis tuleb oodata maikuud. Vahel on hea, et elu käib tsüklites. Üks ring saab täis, uut ringi alga. Kodune. Naiselik. Nagu selles mõttes, et tsüklid ja värk, kodune ja värk, intro ja värk, kuine ja kodune. 

Aprill hakkab vaikselt juba läbi saama. Pesumasin on mu aluspesu täis, ahjus külmutet pitsa, homme on esmaspäev, kuklas on miljoneid asju. Üks asi korraga. Nagu üks president korraga. Nii on efektiivne töötada. Jah, nii ma teengi. Pitsa peaks nüüd soe olema. Tsau-pakaa.

Kohavaim

Mõlgutan sageli selle üle, kui kohatundlik ja kohalembene ma olen.
Ka see praegune kodutee võib mulle kundagi nostalgiliselt armsaks saada. Kuigi praeguses temas, kodutees, ei ole midagi eriti kena. Temas on unenäoline eklektilisus ja lauskoledus. Lauskoledus on ümberpööratud ilus, modern art, noh.
Juba mõtisklen, mis oleks, kui ta enam ei oleks minu kodutee. Kas ta muutuks automaatselt armsaks?

Eelmisest kodust ärakolimine oli ühe elu surm. Hekikääridega. Lõikasin ennast sellest kohast lahti. Kiire ja emotsioonides inimese surm on teadagi vaimu ja kodukäija sünnitusmasin.
Kas ma enda mingisuguste osakestega olen ikka veel seal vanas elukohas? Osa minust, kellest ma teadlik ei ole, käib seal kummitamas, liigub ruumist ruumi, hõljub maha kohal...

Õnneks mitte!
Ainult siis, kui kohast möödun.
Siis elustub minus kõik see, mis oli.
Ja varsti enam isegi ei elustu ka. Siis kui ma lahti lasnud olen.

Võib-olla saab pärast surma minust kohavaim? Aga siis millise koha? Armsaid kohti on mitmeid-mitmeid...

Holistiline maailmavaade

Faktit. Ma ei saagi lihtsalt ühtegi kindla suunitlusega blogi/teemablogi teha, sest ma nii holistiline lihtsalt. Holistiline maailmavaade. Jepp, lets just put it that way.

Kodublogis kirjutan lähemalt oma ponnistustest, mis on seotud tööjuures toimuva tervislikkuse võistlusega. Näha siin.

Emainstinktid! Koerabeebi. Vahel vallanduvad need mingil suvalisel hetkel.

Ja mingid avastamised ja märkamised. Eks katsun akseptida. Ja minna sisemise vooluga kaasa, olen saanud tõendeid, et see aitab. Tuleb end tunnetada, flow`d tunnetada. Kuidagi, ma ei oska seletada, kuidas.

Näiteks osta liinibussis pilet, sest tunne on selline. Minna joogatundi, sest selleks on tunne õige. Ja mitte kahelda oma sisetundes.

Siis läheb hästi. Jepp.

Selle aasta taotlus oli enesega tegeleda rohujuure tasandil, ja olengi juba avastamas, kuidas tegelen omaenese baasarusaamade ja mingite tugede lõhkumise ja uuesti ülesheitamisega. Füüsilise maailma teadvustamise ja muu sellise "juraga". See on nii põnev.

Intellektuaalsust sel aastal vist ei ole minust oodata. Kes teab...