Aprill ja elu

Kui miski teeb midagi, siis praegu on see päike, mis laotub kasevõradele mu maja vastas. Poole pealt. Katsub oksi. Teeb pai. Vaatab, kas on hea. On hea. Muheleb. Armastab.

Ja Jaamamõisa on nagu vereapelsin. Nagu kollane. Nagu oranz. Nagu punane. Leekiv kogu linn. 

Ja taevas heldinud sinakashall. Õhtune. Külm ja soe. Aprill on kohale jõudnud. 

Kevadmantli ostmisega ei ole kiiret, kui samamoodi edasi läheb. Puud tuulduvad, meri ja mäed tuulduvad. Tuuleiilid viivad vanad lehed jälle aiamurule laiali. Ja koristustöö alaku taas. 

Võõrasemade istutamisega suht on. Kiire. Kasvav kuu istutamiseks hea. Siis kasvab kaua ja hästi. Mikk Sarve (RIP) Kuuraamatus olla nõnda kirjutatud. Kui õigel ajal jaole ei saa, siis tuleb oodata maikuud. Vahel on hea, et elu käib tsüklites. Üks ring saab täis, uut ringi alga. Kodune. Naiselik. Nagu selles mõttes, et tsüklid ja värk, kodune ja värk, intro ja värk, kuine ja kodune. 

Aprill hakkab vaikselt juba läbi saama. Pesumasin on mu aluspesu täis, ahjus külmutet pitsa, homme on esmaspäev, kuklas on miljoneid asju. Üks asi korraga. Nagu üks president korraga. Nii on efektiivne töötada. Jah, nii ma teengi. Pitsa peaks nüüd soe olema. Tsau-pakaa.