Ma ja minimalism

Mina ja minimalism - see on teema, millest tahaks pikemalt rääkida.
Aga kust alustada? Juttu oleks palju. Räägin siis lakooniliselt ja natuke ega kata kogu teemat.

Moesõna. Moodne eluviis see on.

Kon Mari v Marie Kondo koristamise (mis läheb sügavuti mõtteviisi muutmisesse, jäädes samas hästi konkreetseks, ja jaapanlikult selliseks, et on vajalik mainida lapsepõlve mõjusid!) raamat ja The Mustard, eriti Jenny Mustardi vlog on ühed peamised teadvustajad, tõukeandjad.

Aga mäletan oma esimest minimalismiteemat juba kunagi ühikast. Vedasin pool mööblit toast välja. Iseenesest seadistus mu sisustus valgeks ja puiduseks, naturaalsed toonid ennekõike, ja juba siis ka väikene kollase värvi ja noh ka punase sümpaatia (feng shui andmetel ergutab see kire jms teemasid, mis tol ajal mul aktuutsemad). See on nüüd asendunud kõva sinise värvi sümpaatiaga. Aga mingi valge teema on jäänud.

Pool tuba tühjaks veetud. Mugavad mööbliesemed jäänud. Külastasin vana klassiõde, kelle tuba oli umbes seda tüüpi nagu The Pieri pood, aga maalähedsem, boheemlaslikum. Hästi palju asju, hubane valgus, padjad, tekstiilid siin ja seal. Max hubane ja mõnus. Siis läksin tagasi oma valgesse kohta, kus mul tol õhtul hakkas lausa kõhe. Sest selle kola sees tundus ju hirmus mõnna. Eriti, kui mõni pokaal veini veenides voolamas juba.

Enamus elukohti, kus mul au olnud elada mõnda aega, on iseseisvalt minu käe all muutunud kõledaks üheülbaliste toonidega vähesema mööbliga (võrdlus? noh see, mis klassiõel ja minu enda vanematel, kellel sümpatiseerib see "romantiline maakoha stiil" ) kohaks. Kus siiski tänu valgustusele ja muusikale kohe hubasemaks kõik muutub.

Kuna ma ei ole just kõige korrektsem inimene, aga pürgin selleni, on vist üks mu alateadlikke soove see, et kui on vähem asju, vähem mööblit, ja rahulikumates toonides, ei ole võimalik suurel segadusel tekkida....

Ahah, nüüd aga õue!

Teema ootab järge.

Siin võiks pajatada veel prügist ja mõtteviisidest jne.