võimalik Tartus

Kuulad raadiosaadet, kus üks tüüp figureerib päris edukalt ja näed ühte luuletajat lõunatamas koos temaga, seal restoran-baaris, kus sa ikka lõunatamas käid. Mõtled korra, kas komplementeerida raadiosaate tüüpi tubli töö eest, ta istub täpselt sinu taga, aga lõpuks ikka ei tee seda. Lähed siis pärast lõunaeinet raamatupoodi ja ostad selle tuttava luuletaja teose ära. Lõpuks (leiad selle raamatupoest üles, sest ega sa ju ei küsitle müüjaid, mkm)! Ja veel ühe luulekogu. Need luuletused/luulekogud on erinevad ja mõneti sarnased oma tugevate ja visiooneloovate kujundite poolest, kuidagi tekitavad kohe mingi tunde. Head "mökutamise" tooted, nagu hea vein. Ahjaa, ühte veini/jutusaadet hakkasin ka nüüd kuulama. Käisin kohe ka Selkus, kus ei leidnud üht huvipakkuvat veini. Aga leidsin gruusia Sassi, mida tarbisin 4 h teekonnal katkise aknaga marsakas.

Sel kuul ostetud juba lausa 4 raamatut. Ja ise tahan olla zerowaster. (Aga. Ma ei viitsi enam käia raamatukogudes ja pidevalt järksis passida, pidin seda endale hiljuti nostalgiahoos meenutama). 

Ja siis tuleb seal resto-baaris vastu veel üks tüüp, kellel nüüd on etv 2`s oma saade, mida sa just eile sattusid vaatama. Ja siis näed ühte vana tuttavat veel, kes praegu on näitleja, ja keda mingeid iidseid teidpidi tead ja mõtled, et oot, ma ju kunagi jälgisin ta blogi. Ja tema vist minu oma ka. Ja twitteris vist ka jätkuvalt? Kelle teisega nii selge tere alati tuleb, kuigi kunagi isiklikuks vestluseks ei lähe. Aga vist enam mitte pärast neid pikki aastaid. mulle meenus ta blogi nimi, see oli nii äge: Tagurpidi tema nimi kaks korda. Täiesti müstiline.

Kolm pikka tööpäeva olin oodanud, et lõpuks jõuaks kätte neljapäev. Ja ta tuli. Hea päev, nagu ka reede. Mul ei ole tegelikult oma praeguse töö vastu midagi, aga ma tahaks seda teha millal soovin ja kus soovin. Praegu on vist popp olla introvert, aga minul mõjutab teistega koos v üksi olemine väga palju alates fokusseerimisest tööle lõpetades seedehäiretega. St. koosoleine tekitab minus alati krampi. Isegi, kui ma ei teadvusta seda endale. Hästi väheste inimestega on täiesti chill ja siis ma pean neid ka teadma... ja ma ei tea, kuidas/miks see nii on. Lihtsalt on. Nagu minu vend on täielik vastand. Tema ei taha/saa üldse üksi olla. Ta teadvustab iseennast läbi teiste. Vähemasti töökaaslased on toredad. Kui me tööpäeva lõpus oma ühe coworkeriga kahekesi jääme (ta muidu armastab veini ja tundub veidi nö eliitlik) hakkame igasugu häälitsusi tegema ja mingeid totakaid sõnamängulisi nalju. Vabastav! 

Ja see hommikune ärkamine! See on piin. Coworkerid võrdlesid mind talveunne vajuva karuga ning K, kellega lõunatasin täheldas, et ma talveunne vajuva karuga äravahetamiseni sarnane. Vist kotid ka silmade all vms. (Muid asju sai ka arutatud, nt - linnuteemaga vist kõik, suundume edasi kosmosesse. Nüüd meie perforancduole vaja vaid vaba lava, sest me niisama midagi ei tee vaid ainult siis kui mõni vabalava ürrar kusagil on.)

Igaljuhul. Ma väga väärtustan neid lõunasööke neljapäeviti ja reedeti, vahel ka pikemal tööpäeval, kui jõuab. Vot.

Tahtsin siia ühe toreda bändi musa linkida, mida tööjuures kuulasin, aga nimi läks meelest ära. Keiu Virrol lähvad ka asjade nimed meelest ära (saade Vastuvõtt Idaraadios see mu uusim lemmik), niiet iz OK lol.