2019

John Green ütles muidugi tabavalt, et mis neid lubadusi ikka anda, püstitada parem eesmärke. Ja tõsi ta on. Lubadused on nagu kättesaamatud unistused, mis peatselt eneselgi ununevad. Eesmärgid, jah!

Aga ma usun, et Eesti inimene* pigem ongi mõistlik ja eesmärkide seadja, tasa ja kaugele sõudja kui et lubadustega lehvitav vurle. Vähemalt minu tutvusringkonnas paistab asi nii olevat.

Aga muidugi võiksid ka unistused täituda. Unistuste täitumine tundub distantsilt vaadates nagu miski, mille jaoks ei pea vaeva nägema, asi lihtsalt läheb täide. Väiksena oli selleks nt merisiga või barbi. Nüüd on unistused pigem seotud mõnusa äraelamisega. Aga ega mõnusalt äraelada päris niisama saa? Võimalik, et mingil määral saab. Usaldada universumit jne. Lihtsalt teha mõistlikke otsuseid ja nii. Seljuhul saabki enesele ainult teravat mõistust ja sooja südant soovida - et need õiged valikud elus valitud saaks.

Panin end ühele unistuste manifesteerimise meditatsioonile kirja. Nüüd jääb mul üle endas tõelisele selgusele jõuda, mida ma üleüldse tahan. Mida soovida. Sellega on mul olnud alati üks probleem. Kui keegi hästi kiiresti küsib, mida ma tahan, ega siis ei oska kohe reageeridagi... Ma ei ole oma väljaütlemistes selge ega konkreetne, sama kehtib unistamise kohta. Seetõttu oleks vaja mul konkreetsust!

Midagi olen veidi lahtipoole harutanud/mõelnud ka eelneva aasta jooksul ning jõudnud lausa sisemise äratundmiseni, mida mul 2019 kindlasti vaja on, et jätkusuutlikult + loodetavasti õnnelikult edasi elada:

• Teha seda, mis pakub rahuldust, midagi hingele, aga ei jäta rahakotti tühjaks (vb vahetada tööd? Viia hobid tõsisemasse faasi, õppida midagi uut juurde) Fookus paika!
• Oma elu ja tegemisi paremini ohjeldada/struktureerida/planeerida nii, et ma ei oleks päeva lõpus väsinud ja hädaldav ning hommikul väheseid unetunde kahetsev, nagu enamus 2018 aastast. 
• neljapäeval ja reedel tuleks kõnealla isegi lõunauinak!
• hommikurutiin paika: jooga + meditatsioon tagasipäevakavva koos kaerahelbe pudruga. Selle ärajätmine on tekitanud mu näonaha kolenemise ja üleüldise loiduse, mis viitab saabuvale keskeale.
• Kvaliteetset ja head toitu nautida. Sellega seoses - inimesed räägivad rohepesust ja veganluse propagandast. Veganpropaganda! Vanem generatsioon arvab, et tegu on lauslollusega. Aga ma arvan, et miks mitte positiivseid harjumusi tekitada sellise jõulise noodiga. Saan aru, et liha ja loomsete toodete söömine on paljugi seotud traditsiooni ja mineviku puudusega. Veganlus on tõepoolest moeröögatus. Aga nagu why not! Vähemalt on see loodusele (aga mitte vb rumalamat sorti moeröögatusega kaasamineja rahakotile) ja inimorganismile mõistlikum kui kunagine suitsu propageerimine vms
• Rohkem aega veeta looduses ja kodu kõpitsedes kui et netis passida. Internetipidurid peale, nah!
•  Harjutada armastust kõige ja kõigi vastu (jah, seda peab harjutama) - just see, millest Doris Kareva aasta viimases Plekktrummis rääkis. Neid samu asju olen omaette mõelnud aastal 2018. Ja tema tõi kenasti välja ka need piirid - sa võid olla aupaklik/sõbralik/arvestav kõigi vastu, või seda üritada, aga see ei anna kohustust saada inimesega isiklikuks sõbraks selle julgeimas mõttes - usaldamine. Sa ei pea usaldama. Ei pea ootama teisest midagi. Ei tasu oodata.
• Varem mainitud konkreetsus enese ja teiste suhtes (ja piiride seadmine)
• Intuitsioon + mõistus (peaks võtma nii keeletunde kui mataülesandeid lahendama?)

* kas eesti inimene on väikese tähega v on Eesti inimene? Olen märganud, et mind teeb rahutuks, kui isegi ajakirjanduses ja avalikes väljaannetes leidub selliseid kirjavigu v kokkulahkukirjutamise vigu ja muid keeleveidrusi. Mitte et ma ise parem oleks! Iseeneses kahtlen koguaeg. Ausaltöeldes oleks hea käia kusagil keeletunnis/ringis või siis vähemalt töötadagi millega, mis tegeleks minu kirjutiste avalikustamisega - sel juhul käiks mu tekst toimetaja juurest läbi, ja ma näeks kohe, kas ja kuidas kirjutan, kas mõni asi, mida tahaks kirjutada ühtemoodi on hoopis teistmoodi? Grammatika ju ka muutub ajaga... Selliseid tekste lugedes ohkan ja katsun rahuneda: keegi ei ole täiuslik, teksti sisu ei määra 100 % selle kirjapilt/kirjapildi õigsus.