Pisut kentsakas kuidagi. Hüppad Tartu bussijaamas elva-bussilt maha ning kablutad üle tee rattahoidjate juurde ning vabastad (mõningate raskustega, imeliku nurga all sai lukustatud, bussika suitsunurk jälgib huviga protsessi) oma armsa velo, kes/mis seal oodanud kogu selle aja.
Nagu mingisugune nihe. Kuidas seda seletadagi? Rõõmus taaskohtumine ja tänu, et keegi ei ole seda sealt vahepeal ärandanud. Ära sai oldud ju pool päeva, täiesti teises linnas, ratta nii käidavasse kohta jätmine ju riskantne. Aga ainuvõimalus, kui kavatsed 10 min jooksul Rosinaga kaka-käigu teha ja bussile jõuda (sest elukaaslane ei viitsi ja ma olin lubanud, pluss et oli liiga palav, pluss kõik muu pluss ikkagi see, et ma olin lubanud hommikul ise Rosinaga), sest järgmine läheb alles mingi poole tunni pärast, aga see on juba arvestatav aeg vanaema jaoks.
Mida vanemaks saan, seda rohkem kergitatakse saladusteloore ja laiu tagamaid suguvõsa igasugustelt hämarkohtadelt. Hakkab lausa imelik.
Mul võib vabalt olla päikesepiste. Keha on loid. Mõte läks ka loiuks. Koduteel läbis peakolu mitmeid mõtteid ja see, kuidas nad kirja panna, aga koju jõudes. Teate küll seda, kui ühest ruumist teise minnes ühes ruumis mõeldud-otsitud asi meelest läheb. Suvetuuled viivad mõtteid laiali. vb kannavad kellegi teise pähe.
nt Urka luuletused viimases VR´s. Hetkeks lööb nool sisse:"Miks mina neid ei kirjutanud!?" Heakene küll. Sest tema kirjutas. Kuigi temal vist täiskohaga kontoritöö koosolekute ja pealinnaeluga ehk siis justkui veel vähem aega kirjutamiseks. Aga andekas inimene leiab aja. Ja teeb kõike ilmselgelt kiiremalt (ja soigumisevabalt) kui mina.
Veel igasugu asju häid selles numbris. Igasugu. Parve päevik nt. Sujuvalt seob oma argipäeva mõtted ja "ahhetamised" kirjanduskozmaaridega. Hea number on, nahh. VR läheb ajaga paremaks/noortepärasemaks.
Lähen jutuga tagasi vanaema juurde. Jajah, need igasugused infokillud, mille arvelt nüüd oma sugulaste ja esivanemate tegudega rohkem kursis olen. Enamasti ikkagi midagi negatiivsemaigulist. Elude keerdkäigud, olud, mingid paratamatused, inimeste iseloomud ja kõik muu. Tahes-tahtmata hakkad ennast selles virrvarris positsioneerima ning proovima leida dna osakesi mis siit või sealt enese koodi ümber kopeeritud, võib-olla muutuste ja mõjutustega.
Oli veel huvitav tunnetada endas midagi. Nimelt muudatust. Haha, paradigmamuutust, kui soovid. Nagu ikka, läksime tema mahuka riidekapi kallale, et sealt mulle üht-teist sobilikku selga leida. Midagi, mis temale väikseks jäänud või mis võiks minu stiilitunnetust tervitada. Mõned riideesemed ka ta enda õmmeldud. Jutud ja mälestused riideesemetega seotud. Mul on enamasti muusikaga taoline suhe - mõne looga meenub terve eluperiood, mõne bändiga mingi suvi või seik jne.
Nägin seal riidekapis ka ühte vana pruuni gardigani, mida ma vanasti väga endale tahtsin. See nägi nii mugav ja mõnus välja. Millalgi on ta aga vana kappi tagasi rännanud. Ja ma ei vaata seda enam üldse nii ahnelt. Üleüldse ei ole ma enam nii suur hilpude sõber. Enamasti lähen (e-)poodi kindla mõttega, mida parasjagu vaja. Momendil on suur linasest riidest kleidi soov. Linasest kleiti vanaemal loomulikult pakkuda polnud. Oli üks mõnusast materjalist roosidega pikk seelik, mille viisakusest vastu võtsin, üks roosa lühikeste käistega pluus, mida suvel hea peale visata ning hmm üks punane kittel ja heleroheline eestnööbitav maxikleit. Sellise saagi ning vorstijupiga (sest tal polnud muud anda ning kompvekkidest ütlesin ära, aga midagi peab vanaema ju alati andma!) liikusin kuuma ilma käes sulades läbi Elva linna rongijaama poole. Sest tahtsin veel jalutustiiru teha vanades nostalgilistes kohtades. Nt ujumamineku tänav, Vereviäärne oli rahvast täis muidugi jah.. Peatänav teetööde all. Suure Konsumis/coopi jätsin seekord ajanappuse tõttu (pluss et mul ei ole otseselt midagi vaja osta, kuigi sealt on alati midagi, mida mujal poodides pole, ja tekib ka kohe vajadus kohtekindlasti millegi ostmise järele) vahele.
Max 0,49 volline Clausthaleri karastusjook sildiga "Taste of full life" sai just otsa ja said otsa ka mõtted, mida ma eluga pärast selle postitamist peale hakata.
Oot, keegi helistab, tsau!
No comments:
Post a Comment