Pole seksi ja linna väga vaadanud, aga ise arvan, et seksi- ja linnalikuks kisub see postitus. Sest olen teemat lahanud mitme sõbrannaga, ja kuidagi kirjanduslik tunne on ning veidrad seosed, mis tekivad erinevatel inimetel nendega suheldes.
Nimelt. Käisin kirikus. See on pikem lugu. Hetkel silmad valutavad ja ei jaksa pikalt rääkida, kuigi tahaks. Proovin lühidalt...
Usuteemadest hakkas rääkima M kellel jeesusega oma kana kitkuda, mis sarnaneb väga minu kanakitkumisele (on alles väljend see kanakitkumine!), ja kuna K orelimängijana kopikat teenib, oli meil justkui luba olemas pühapäeval Jaani kirikusse kell 11 jutlusele minna. Info/õpetussõna/"nädala tera", mida seal peale rituaalseid laulmisi ja lausumisi jagati, oli üldine - kas selleks peab kirikusse minema. Aga rituaalid ise. Usutunnistus. Tundsin midagi vastakat. Jeesust tunnistades ja uskudes oleks ma ju ainult tema imetleja. Aga. Kedagi imetleda, keda ma kunagi kohanud ei ole... või, teate küll. See on abstraktne "entity" minu jaoks. Ja nii otsekohest teksti tema ülistuseks puhtast südamest lausuda oleks iseendale valetamine.
Sain kohe pärast kommenteerida, et resoneerun rohkem idamaiste õpetustega (dao de jing - taoism ja budism), mis kuidagi abstraktsemad ja realislikumalt võnguvad kaasa. Eriti daoism, kuidas see kirjutatud on, jättes delikaatset ruumi tõlgendusele ja mõtte liikuvusele, öeldes vähe ja samal ajal öeldes palju. Kuigi jah, kirikulaulud ise teevad meele heaks ja on tore hommikune mõtestatud uplifting ajaviide. Aga tõsine suhe jeesusega. Hmm.
Õhtul läksime teise K ja Rosinaga jalutuskäigule. Rääkisin K´le oma kimbatusest. K kui vana teoloogiatudeng viitas minumeelest olulisele asjale - ka budismi pühendutakse täielikult ja tegeletakse lausa jaburuseni minevate reeglistiku täitmisega. Läände on jõudnud see küll jah filosoofilisemana ja nii. Mnjah, Jaapanis on ju ka kristlasi täitsa omajagu, see oli vahepeal väga popp (ohh sarnasest kimbatusest on hea raamat)
Mis meenutas, et kui sai aktiivsemalt tegeletud Kundalini joogaga, siis ... ka sellega on võimalik äärmusesse minna ning seda ülevamaks kõigest pidada. Igasugused sadhanad, riietumisstiil, toitumine, mingihetk vahtisin youtube`is peakatete sidumise tutoriale... Mnjah.
Kui saabus uudis Rosina peatse ilmaletuleku kohta, oli see siiski nagu märk, et on aeg maapeale tulla ja tegeleda elu elamise ja vastutuse võtmisega. Olen enamasti ikka üritanud sellest põgeneda ja seda nii vähesena hoida enda õlul kui võimalik. Koer on kergemat sorti proovilepanek selles vastutuse valdkonnas õnneks. Igaühele oma mõõdupuu järgi.
Niisiis, usk ja igasugused meditatsioonid peaks inimest toetama, mitte muutuma obsessiivseks eesmärgiks omaette. Tunnen, et nii on minu jaoks õige.
Ja ma olen õnnelik, et mul on sellised sõbrad, kes on nii laiade ampluaadega. Et saan minna kell 11 orelimängu kuulama ning sellest päevaks kosutust saada. Ja seda pärast jalutuskäigul arutada.
Also, tore ka see: Tööl lõunatasin reikit valdava töökaaslasega jõeääres päikese käes, kellele mainides, et veetsin püapäevahomiku kirikus, kohe silmad särama lõid. Mingisugune sünkroonsus jälle: ta olevat terve nädalavahetuse mõelnud jumala ja jumalikkuse peale. Nt kasvõi selle peale, kellega me räägime, kui me räägime jumalaga. Rääkisime ka ühest raamatust, mida ta praegu loeb, mille kohta ma tahaks öelda, et seda ei tasuks puhta kullana võtta... aga mnjah. Inimesed peavad käima oma usutee, kes suurema maksimalistina, kes jäädes enamasti kuhugi vahepeale, nagu mina. Lõppude lõpuks pole üks parem teisest.
Ja seda Naatan mainis teenistusel ka vähe teistsugusema sõnastusega. ja leidis isegi mingid read piiblist selle kinniuseks. Kuulad seda universaalselt head ja õpetlikku juttu ja hetkeks mõtled, miks miks miks kasutatakse sellist asja ära ja ikkagi kasutatakse energiat kellegi maha surumiseks, et oma tõde peale suruda ja et teiste arvelt parem elu oleks. Eks ma tean küll, miks. Aga nagu. Who does dat. Ei taha oma heausklikkuse mullist väljuda. Ei taha.
No comments:
Post a Comment