metallica unenägu

Naljakas unenägu täna: Metallica kontsert Keila Algkoolis. Toimus vist sellepärast, et keegi bändi liikmetest isiklik sõber/tuttav kooli personaliga. Algkoolike oli publikust pungil täis. Suursündmus kuubis! Katsusin ka sisse pressida end kõrvaluksest ja inimeste vahelt, aga see näis võimatu. Peagi selgus, et mingisuguse tehnilise viperuse tõttu jäi kontsert üleüldse poolikuks. Metallica-mehed pidid pika maa tagasi koju vantsima. Nii palju siis sellest kontserdist .

Unenägudest üldiselt. Viimasel ajal tunnen mingit uut veidrat energiat, millele ei oskagi muud nime anda kui et see on uus. Teeb veidi ärevaks. Sest teistsugune. Miskipärast selles energias/tundes on üsna palju pruuni värvust, sügavust. Pean hakkama ujuma uutes vetes, prolly, mis muud.

Pilt pärit Ajapangast. Kahjuks pole kirjas, mis aastaga tegu.
Kontserdile sisenesin sellest kõrvaluksest, mis pildilt paistab, mitte eesuksest.
Männid olid ka unenäos :)

Ülemere unenägu

Seekordses unenäos tahtsime KZ´ga üle mere ujuda. Enam ei mäleta, kuhu täpselt, aga see ei olnud Rootsi või Soome. Minumeelest me ei toimunud tegevus üldse Eestiski (Aga võib-olla on siin mingi vihje noarootsi poolsaarele) Jala kõmpisime läbi linnade ja maakolgaste ja uurisime, kus on see imeline koht, kust saab üle mere ujuda läbides teekonna edukalt ja eluga. 

Linnad olid põnevad. Leidus ka punaste tellistega hooneid. Suure akvedukti alt läbi kõndida oli päris äge näiteks. Kuuldes meie võimsast ujumise plaanist ei olnud keegi just väga optimistlikult meelestatud ega vaimustuses. Kõige hullem hoiatus, mis anti, oli, et meres on keerised, mis tõmbavad su endasse ja oledki lännu. Hakkasin isegi kahtlema. Et äkki väsin keset merd ära, ei jaksa ujuda ning lained viivad mind trajektoorilt kõrvale.

Jõudsime lõpuks mereäärde. Lained lõid laialt ja laisalt kaldale. Pidi pikka aega kõndima, enne kui normaalsesse sügavusse jõuad.

Kuid enne seda otsisime merelinnakeses teejuhti. Kusagil oli see ala, kus sai ujuda üle mere, kus anti mingit legaalset nõu ja jõudu ja päästevestid. See piff seal asutuses oli kah üsna loid, nagu üle mere ujujaid oleks hordidekaupa ja nad oma iseenesestmõistetavuses häiriks tema igapäevaelu, kuigi ise ta siin töötas. Oli muidugi asjalik ka. Mainis veel keeriste kohta ja lainete kohta ning off we went.

Vahepeal sattusin kuhugi mujale rändama. Rongis vist olin ka. Palju ei mäleta. Äratuskell andis märku lähenevast tööpäevast ning a la tunnikese hiljem ma ka voodist üles tõusin. Oma unest seiklushimulises olekus ei tundu töökoht üldse hea koht, kuhu minna.

Also, see perearsti juurde minek. Pidevalt lükkan edasi. Kas täna või siis alles järgmisel nädalal. Vaatame, kuidas mu peavalu ja kõrvade kohin täna elavad. Aga peaks selle lõpuks Tartusse tagasi registreerima. 

Eile oli mul ka põnev unenägu, millest jäi meelde ainult, et olin mingil questil ja kasutasin venitamistaktikat. Keegi küsitles mind hirmuspalju.

Viimasel ajal lugu, mille juurde ikka ja jälle tagasi tulen. See Haevn on nii mahe ja nii meloodiline, et kõlab lausa teraapiliselt. Sama produ kes London Grammaril.

Hansapäevadel sattusin kokku ghanalasega, kellele väga meeldis Trad Attack. Pidin tõdema, et ei ole selle kuulsa bändi diskograafiaga üldse nii tuttav kui võiks. Isegi et läheb segamini teiste bändidega. omal ajal sai kuulatud küll Paablit palju... Küsides viimase albumi kohta, läksin lühisesse, sest viimane album neil oli kusagil paar aastat tagasi äkki? ... kui keegi ütleb "viimane album"

Aga anyway, vahepeal üritades midagi metali taolist kuulata, jõudsin ikkagi hoopis Vampire Weekendini. Nendel tuli küll viimane album sel aastal välja. On kuidagi elektroonilisem, kuidagi maitzekalt, ja nagu albumikaane piltki, kuidagi globaalsem. Selline helge poprock sobib töötamise taustaks küll väga vahvalt.  Võiks sellest pikemalt rääkida, aga mu hommikukohv nüüd joodud ja peab tegutsema hakkama ning mingiks enam-vähem normaalseks ajaks tööle jõudma :)

Kooliunenägu jms

Aga täna nägin unes, et olen kunstiteaduse vms tundeng. Oli selline kontrolltöö vms, kus pidime piltide järgi aru saama, mis hoonega on tegu, kes arhitekt(ibüroo), millal ehitati. Pole sõbranje KZ´ga mitu päeva suhelnud, aga tema ilmutas end mulle ka seal unenäos. Oli pinginaaber. Ja teadis ühttieist rohkem kui mina. Mõne hoone äratundmine ikka osutus parajaks pähkliks, sest mõnda sellist maja lihtsalt ei ole Tallinna linnas.

Sahmerdasin veel niisama seal oma koolimärkmetega ja leidsin millegipärast vanu märkmeid eelnevatest õpingutest, ja alles pika sahmimise peale tulid õiged õppematerjalid välja. Mul oli roheline mapp või kaustik või kuidas seda nimetada. 

Kooliärevusest oli see uni kantud ja see oli omamoodi meeldiv ja tore tunne. Unenägu, kas sa tahad mulle öelda, et mine kooli? :) Võib-olla peaks! Hing on veidikene tühi, liiga vaimumaailma poole kaldu. Söandan öelda, et ka see ei ole täisväärtuslikuks eluks kõige paslikum kalduolek. 

Hommikul ärkasin hirmsa peavaluga. Eile läksin väikese peavalupojaga magama ka, aga paistab, et ööjooksul on see ainult halvenenud. Puuk? 

Mul on plaanis sel nädalal puugisüsti tegema minna, aga see oleks küll tobe olukrd, kui enne süsti selgub, et puugihaigus mul (ei ma ei ütle seda e täehega sõna!) juba on. 

Asju, mis närvi ajavad: Järjejuttudes lastakse sul kuulata raamat heal juhul poolepeale. Vanaemale see "Kaugel tuikab tähesilm" kindlasti meeldiks - kirjeldatakse tema noorusaega. Ja korbid ja väitlusringid ja vanad Tartu tänavad, ja vist seal kohas, kus prg asub "kohvipaus" oli kunagi arvestatav kingapood. Väiksena mäletan seda poodi aga käekottide poena. Ja muidugi Nooruse galeriis asus ka mingi pood, kust ma sain kaks nukku,kelle nimeks panin Juuli ja Tuuli ning mõlgutasin ikka, kumma nimekõla mulle rohkem meeldib. Mõlemad meeldisid. Okei triivisin nüüd veidi kõrvale liiga... (Ugh ja muidugi see peategelas-neid on küll maalt ja nii, aga sõbruneb nende nn poppide tüdrukutega ja saab osaks eliidist, oehh, või ma olen nüüd edasipüüdlikkuse suhtes mürgine? kinoskäimine muidugi cool ja see, et ühe piletiga võid mitu filmi järjest ära vaadata)

Ja midagi ilusat ka. Igal õhtul jõuan ühe peatüki ja silm vajubki sõbale.

Täiskuuaeg

See postitus kuulub vist pigem spirituaalsuse sildi alla. Aga kirjutan ikka praegu siia.

Nimelt olen viimasel paaril nädalal olnud hirmus unine ja üsna apaatne. Pühapäeval magasin lihtsalt kl 12.30-ni ilma et mingi sisemine kell oleks prääksuma hakanud, et ärka üles ja hakka päevaga pihta. Ei. Nägin juba siis miskit unenägu, millest meeles on enamvähem ainult tunne. See oli täitsa uudne tunne. 

Täiskuuaeg. Tekks väike konflkt elukaaslasega, kes mu rattaga kodupoole kimas ja sellega paar korda kukkus, sest sellel ei ole pidureid. Jah, see on täiesti vanakooli. Ainult vänta tagurpidi ja ratas peatab hoo. LIHTNE! Sestap ei suutnud ma talle kaasa tunda vaid olin hämmastunud, kuidas ta teps mitte ei tunneta antud ratta stiihiat (ehk et siis vaatab rattale peale, näeb, et seal ei ole pidurit lenksu küljes ja vastavalt sellele tegutseb, alguses ettevaatlikumalt) aga noh... inimesed saavad olla nii mugavad, et tahavad omale käikudega, ja lausa elektrirattaid, aga veekindlate jalanõude hankimise peale ei tule. Oeh. 

Täiskuuaeg. Olen haaratud päevastest möödaminekutest. Selle asemel, et sõprade toredat seltskonda nautida, oli mul obsessioon ja sisekujunduslikud ideed, mida venna vannitoaga teha, et see vähe "glamuursem" välja näeks. Next step oleks, et hakkaks uurima, kuidas elukaaslase vend elab ja alustada temale oma sisustusteenuste pähemäärimisega. 

K kolis ka vahepeal. Ja temale pidin kindlasti sinised koogitaldrikud saama. Sain. Saan ka sellise väikese taburetikese loodetavasti, nagu vaja. Liigub e-kaubanduses. Muus osas aga talle miskit nõu ei anna, sest usaldan teda oma asjadega. Tal omad nägemused. Ja lähen pärast külla mõnulema. Tal on omad viisid kodu mõnusaks pesaks tegemise osas, ja selles on oma osa mittemateriaalsel. 

Aga haaratuna obsessioonist, youtube related videotes jäi ette isegi Russell Brandi Obsessioni teemaline video, avasin selle eraldi tabis, kuid ei jõudnud taustaks kuulata. Sest. Obsessioon. See oli mind haaranud nagu mingisugune hiiglaslik ämblik oma võrku ja mu mõtted liikusid ainult ühes valdkonnas. Või siis see suur koll Stranger Thingsis saanud mu hinge endale nosida, nii et seestusin. 

Pärast tööd tegin vajalikud ostud. Ja pea hakkas jubedasti valutama. No more. Shopping is evil! 

Ma ei tea, kas asi selles, et olen viimasel ajal tundlikum, aga igasugustest poodidest tuleks kaugele hoida, seal on.. well... see on... ostlemine on energiavampiir. Isegi kui tead täpselt, mida otsima lähed.

Täiskuuaeg. Keskööaeg. Nihelen linade vahel, tõugates Rosina voodist välja, sest ta tahab mind kangesti asendada ning mu padja oma lõua alla võtta. Nihelen. Linad on nii ... krobelised. Õues on nii hele. Tõusen istuma, et veidi kuud vaadelda. Vaatlen siis. Meie ruloo on alati nö poole peal. Me ei tõmba seda kunagi täiesti alla. Ei ole kottpimedas magaja. Kuu on, nagu ta on. Valgustab pisut enda ümber hõljuvaid pilvi. Mõnel pool on tähed. Üks valge täpp, mis peaks olema veenus. Maaililiselt valgustab/peegeldab enese ümbrust see ümmargune kivitükk. Laskun tagasi tudile. No ei leia head poosi. Kael valutab. Ihuliikmed on hellad. Puusad rsk. Leian lõpuks hea asendi kõhuli, siis ei pea puusa otsas piinlema. Ja uni tuleb. Ja missugune.

Olen mingis poolpimedas-tühjas korteris. Ja siis ilmub mingisugune musta hõlstiga härrastegelane ja tõstab mu üles, nii et jään tema käeotsa rippuma. Esialgu on see hea ja mugav. Kui keegi sind üles tõstab ja sul selg valutab, tunned, kuidas diskid gravitatsioonijõul mõnusasti omadele kohtadele langevad. Aga. Musta hõlstiga tegelane, kellel pmts riietuse alt paistis ainult suu, hakkas mind niimoodi edasi ja tagasi vedama ja lennutama, vahepeal maha paisates. No see nüüd hakkas väljuma hea seljahoolitsuse piiridest. Ma ei kõnelenud temaga, vist pigem karjusin, et miks ta nii teeb ja ei jäta järele. Ma ei saanud aru, miks see tegelane üldse viitsib minuga jännata. Veider, et nii mõtlesin. Nagu mul poleks sellistki väärtust. Huvitava vahemärkusena mainiks, et ei olnud aru saada, kust härra hõlst üldse lõppeb. See sai pimedusega üheks. Tema oligi herr pimedus. Mingisugune deemon. Mõistsin endamisi, et ta on mingi deemon, kes mind nahutada püüab (aktuaalne ja igati mõistuspärane selline mõtelus pärast Stranger Thingsi ja sisustusobsessioonis kaelani sees olekut). Üritasin selles pimeduse-tegelases midagi seksuaalset leida, et see tuuseldamine kuidagi nauditavam oleks, aga tema kuju inimesena hägustus veelgi. Minu lennutamine ei andnud vist oodatud jubedaid tulemusi. Oma peas mõtlesin ikka (eriti pärast oma ühte bad tripi meditatsiooni), et see on ju vabanemine sisemistest deemonitest. a la mingi sitt ujub pinnale ja kaob igaveseks - thats how it works. Siis tegi ta midagi jubedat. Ta jättis mu üksinda. Ta kadus ära. Passisin pimedas korteris. Ainult ühes toas oli valgus. Klõbistasin lülitite kallal. Teistes tubades ei läinud valgeks. "Lõpeta ära!" karjusin, "Lase valgus tagasi!" Aga mister deemon pimeduserüütel oli kadunud nagu tina tuhka ning 

mina ihuüksinda jäetud, surutud ainult ühte tuppa, kus valgust veel oli. See ei olnud ka midagi verdtarretavalt jubedat, aga äärmiselt ebamugav tunne. Hea seegi. Ärkasin niimoodi üles. 

Deemonlikke mõtteid pani aretama veel see, et saanuna Stranger Thingsiga ühele poole, seal on selline deemonlik vaib juures, ilmnes esmaspäeval, et Tartus tegusetavd vandaalid. Rally Estonia laiv rikuti õela juhtmemanipulatsiooniga, mingid peenrad kusagil on üles kaevatud, ning also minu töökoha all asuv telefon seinaküljest lahti tõmmatud. Suurüritusejärgne prügi maas lipendamas, rullumas nagu heinatuustid metsikus läänes. Nagu... mingi rändritsikatest deemonparv oleks üle Tartu käinud. Imelik. 

Ma ei tea, mis kell oli, aga täna ei tohi kindlasi mitte sisse magada. Jäin uuesti magama. Ja avastasin end vist USAs või vähemasti kusagil sellises maailmajaos, kus on nii autod kui majad suuremad kui euroopas. Ma olin mingist laohoonest omale mõnusa lofti kujundanud. Aga see polnud veel kõik. Keegi pikk mees, kes oli meie naaber, ja meenutas Sfääri omanikku, kutsus lõbusasti-lahkesti külla. Nemad olid miskist talu kõrvalhoonest omale veel ägedama elamu kujundanud. Tema naine oli üks rootsi vlogger. Ei, mitte mustard, üks hiliskeskealine rahulik daame, kes hiljuti Stockholmi kolis ja seal minimalismi harrastab ning valgehullustust põeb. Nad moodustasid koos sellise dümaamilise, aga kuidagi usalikult lohaka paari. Nende laps oli mu sõber. Kõndisin nende avaras kodus ringi. Siinseal katuseaknad. Tõesti väga maitsekas ruumikasutus ja palju diy´d. Palavus ka. Valjud hääled. 

Sellisest unest oli toredam üles ärgata. 

Idas Persona saade oli hea, otsige ise. Muusikalinke väga viimasel ajal ei ole jaganud. Sest kuulan sporaadiliselt peamiselt saateid ja mixe.

See topsiringluse uudis tegi ka südamealt soojaks. Ja kui vennas külas käis siin ja mainis, et Tartu on täitsa nagu teine maa Tallinnaga võrreldes. On jah. Elan siiski paradiisis :)