Susver. Kuhu ma vahepeal kadusin. Et ei ole kuulanud Metronomy imehead albumit nimega Metronomy Forever, mis vist suvel välja tuli. Albumikaas väga ei sümpatiseeri. Aga küll lähevad praegusel momendil peale totakad sünditurtsatused ja noh ikka kogu attitude, mis neil on. Tahaks öelda, et Joseph Mount on nii minu vaibiga. Pisut kibestunud olekuga, aga humoorikas. Lihtne ja sügav korraga. Igaljuhul Lately on repeadi peal, easy listening. Ja seeeee va Upset my girlfriend, kus ei tulegi trumme sisse, kuigi laul on eks-trummarist. Aga see hädine-algeline kidrariffindus ja sünt kooskõlas on lihtsalt bueno. Ühesõnaga tööl taustaks väga tore album.
Eile. Mis minuga eile juhtus. See oli veider. Ma olin hetkeks kusagil paraleelreaalsuses. Valmistusin viktorriniks, kuhu lõpuks ei läinudki ja lugesin kosmose "uudiseid". Sügava mulje jättis minusse Nasa ühe teadlase jutt, et Marsil võib täitsa kohe elu olla, oleme sellele lähemal kui kunagi varem, ja et ilmselt on elu planeedi pinnase alla kogunenud, sest pinnapeal ei ole väga sõbralikud elutingumsed. Aga kas meie inimkond on valmis selleks uudiseks ja nö paradigma muutuseks? Ilmselt pidas tema elu all silmas pigem pisivorme, igasugu baktereid ja sellelaadseid. Aga mina...
Coopis silmanurgast näinud oma kunagist crushi, võpatasin hirmsasti ja olin äkitselt tervest kehast halvatud. Iseteeninduskassas ei tahtnud ükski toode seda aksepteerivat "piipu" teha... põgenesin, jättes kurgi maha, vererõhk laes. Kuigi oleks võinud ju laialt naeratada, kõikumatult edasi liikuda. Ilmselt on siin mängus selle nädala unegraafiku lappamaminek, st liiga vähe und, pealiskaudne hommikumeditatsioon, väsimus tööl, ja selline emotsionaalne musa, mida praegu kuulan.
(Üks enesekindluse eesmärke on veel ühele aeglaselt musta vanemat sorti krantsiga jalutavale kutile, kes mulle kodujuures eneseteadlikult ja soojalt naeratab, vastu naeratada. See vajab millegipärast väga suurt... julgust? Miks ma silmad kohe ära pööran? Paremal juhul mingi jubeda pingutatud naeratusetaolise grimassi näole lükkan? Võõrastele meeldivalt (mitte pealetungivalt) naeratamise kunst võib teha kellegi päeva kohe palju kenamaks. Nagu see konkreetne härrasrahvas vahel minu päeva kenamaks on teinud.)
Sillal kodupoole. Pimedus ja neoonsed tuled. Kõigepealt möödub minust eriti kompaktse hoverboardi peal elegantselt kihutav pintsaklipslane, vihmajope seljas, kuid tuntavalt heal elujärjel. Kõmbin edasi. Süljelärakad maas. Vaatan jalge ette. Väldin süljelärakaid, miks neid nii palju on(?), ja teen slaalomit, et neist "terve nahaga" pääseda, tundes ülimat vastikust, ja see vastikus kandub kogu maailma peale. Ja siis tuleb jälle meelde see Marsi uudis. Kujutlen, kuidas meie ajalugu kirjutatakse ümber. Enne elu siiin Maal oli elu Marsil. Nüüd on sellest vaid nö jääknähud ning alles vaid litsamakoelisemad tugevad eluvormid. Molerats. Leitakse senitundmatute humanoidide kivistunud luid ning igasuguseid atribuute, millele seletuse leidmiseks on erinevaid teooriaid. Ja see kõik on reaalsus. Ja inimesed kõnnivad tänavatel, astuvad prügist ja süljest üle või vahel ka peale oma jalanõudega, iniemsed kuulavad valjult raadiot tänaval, sõidavad ennenägematute masinatega ringi. Vaatavad taevapoole vahel, aga mis seal ikka vaadata, kui nii suur valgusreostus on.
Hetk hiljem kondasin Rosinaga õues. Kuu veel madalal. Ja punane.
No comments:
Post a Comment