Detsembri alguse häjatused ja mõned kokkuvõtted

Kuidagi imelik ja tühine tunne. Kookonlik. Enamus mu praegustest sõpradest ei ole üldse sama musamaitsega, nii et ma pean kannatama selle all, et ei ole midagi mõtet sheerida. Sageli ei jõua need  sheerimiseasjad ka blogisse vist. Sest impulss. Ja mingi connection. Veidikene tunnetamine, kellega saab tähendusliku ühenduse. Aga see eraldatuse tunne on omamoodi nauditav ka. Vist tahangi olla autsaider. Mingis mõttes vabastav. 

Aga musamaitses on ka veel mingi varjuline nüanss, mis annab mulle märku sellest, millise emotsionaalmaastikuga inimene on. Ei oskagi sõnadesse lahti kodeerida. Nagu mõne inimesega on mingi kehaväline või ülene connection, nii annab muusika ka mingisuguse ühisnimetaja kätte. Ja vahel on hoopis põnev, kui see on väga erinev. Selle kaudu saad inimese maitse kätte, tema essentsi.

Ja Rosin sööb tekki! 

Mida pekki.

Ahjaa, Becki uus album. Jessas. Ja veel mõned asjad. tean vist mis pillidega need tehtud ja that is weird. Nullindate algus või eeem ei oskagi seletada, mis... las ma kogun sõnu. Mäletan, keegi küsis, mis musa kuulan ja vastasin. perversset. Vot see Becki Uneventful Days on just sedasorti perversne sündisaundide insenerlus. Perversne mingis omas mahlakas julgelt tobedas olekus, mis on veidi seksuaalne mingeidniitepidi.

Hea novembri mix. Väga novemberlik!  - sellepärast tulingi praegu siia blgipostitust kirjutama. Ja sellele pühendan vaid paar rida, paradoksaalne. 

Muid asju on ka toimunud. Spirituaalsed asjad on miksitud väga maiste asjadega. Nimelt käisin ühes meditatsioonis, kus pidime manifesteerima midagi. Nojah, manifesteerisin siis remondi edasiminekut. Kerge see ei olnud. Sa tunned, kuidas hammasrattad hakkavad raskelt ragisedes tööle, nagu mingi auruvedur veaks end käima. Sa ei tea, kuidas asjad välja kukuvad, aga fokusseerid oma soovi. Ja siis voila. Nüüd on meil elutuba ka nagu uus ning diivan jõuab kohale jaanuaris. Ja see protsess käis küll  nii, et ma asusin fokusseeritult remondimehi otsima, olles mitte kannustatud sellest meditatsioonist vaid mõned päevad hiljem klaasi taga sõbrantsi remondijutust max inspi saanuna. Ja nüüd tema veel jätkuvalt ponnistab ning meil on asi oluliselt edasi läinud. Nii ruttu remondimees leida ja kõik klappima saada - nimetaks seda õnnelikuks asjaolude kokkulangemiseks. Manifesteerimine see olevatki. Kes seda ütles? Ei mäleta enam.

Energia fokusseerimine ja majandamine on ikka teema... millega ma pean tegelema, sest kui mul sellega probleeme poleks, siis oleks elu materiaalselt ning vaimuerksuselt ju teine tera. Märksa eksam. Mõnedel inimestel on vaja oma nõrkustega tegeleda (hajevil olek minu puhul siis).

Ühele Pöffi filmile sain ka. "Tantsi minuga" Väga inimlik, ja ütleks, et pisut hipsterlik. Selline, hea maitse film. Aga väga inimlik, kohati totakas. Ja väga ilus võib üks raagus sügisene Iraan olla, ja üks talupidamine selles. See täitsa lõpp, kus subtiitrid käivad ja peategelane istub katusel! Ja pärast seda filmi pean ka eesleid oluliselt armsamateks loomadeks. Kohati olid teatud asjad liiga väljajoonistatud, oleks lootnud rohkem vihjelisust.

Enivei. Igasuguseid eluküsimusi on veel. Kui rääkida elust. Mitte pöffi filmidest. Nagu stuck vahepeal.
Nagu üks astroloog kedagi tsiteeris, kui oled jännis, siis valikuid on kolm. Vaheta keskkonda, vaheta nime või ... palveta. Mnjah. Ma olen kesta maha ajanud, kestinud, olen protsessis, kus muudan oma perspektiivi. Niisiis, ma muudan perspektiivi hoopis, neljas valik. Kui ise oma ootusi täita ei suuda, siis tuleb ootuste suundi mudida.

ps. mul on viimasel ajal probleeme kokkulahku kirjutamisega.
kokkulahku. kokku lahku. kokku-lahku.
kokku
lahku
kokk
u
lahk
u
kokku, lahku

Aasta kokkuvõtteid ka veel: Lemmiksaade 2019: Vikerraadio Käbi ei kuku. Inimesed ja elud, ja see, kuidas inimesed ise oma elust räägivad, millele keskenduvad, mida oluliseks peavad mainida ja mis nendega juhtunud on, see muna-kana seis seal, kuidas väljendus ja sisu üksteist loovad. Ja mingi psühholoogilik kick toksib sisse. Minujaoks isiklikult on täitsa huvitav ka sportlaste elude kohta kuulda. Sest nende siseelu on minu omast nii erinev. Maitsen neid teistsuguseid inimesi ja elusid. Hea. Hahahaa või siis advanced kollane ajakirjandus. Ikka vaja teada kes kellega käib ja miks on nii nagu on.

Paistab, et aasta teema kusagil alates suvest on olnud konkreetne oma hirmudele otsa vaatamine ja nendega tegelemine (Ja perspektiivimuutus alates ca veebruarist) Ja mingitest oma aja äraelanud stigmadest lahti laskmine. Nt suve alguses käisin doonoriks. Asi, mida olen teha kartnud, a la ah see minu veri, ma pole piisavalt hea. Adrenaliin. Õnnestumisemaik suus. Silmaopp üle elatud. Tätokas tehtud. Mis edasi? Samm edasi torkimisest ehk? Järgmised dimensioonid ette võtta? Mõtlen oma kõrgusekartust siinkohal. Võtaks ette Lõunakas selle jäähalli kohal rippuva seikluspargi? Mul sünnatähistamise idee tärkas!