Halenaljakaid seiku /unenäod suht tsenseerimata

kui sind ootab buss

ootab reisuleminek

lõpmatud jõulupraed ja koosviibimised

kellega pole ammu näinud

ja omi asju aetud ei saa enne kui pankrot käes

uue aasta eesmärgiks saab kindlasti olema oma finantsidega asjatundlikumalt ümberkäimine. Mina ei tea, kuhu see raha kaob, elan üsna tagasihoidlikult. Aga peab nentima seda küll, et Arterist S. Ilvese lugu lugedes noogutasin mõnes kohas kaasa - näiteks seal, kus ta oma viimase rahanatukese taksosõidule kulutab selle asemel, et... noh midagi asjalikku soetada (nt toit - aga kellele on tänapäeval üldse toidu puudus probleemiks! siin Tartus vähemalt küll mittekellelegi ma usun. Ahjaa ilvesest veel seda, et: mõned inimesed on mõne inimese jaoks täiesti vastuvõetamatud. Mina seda Ilvest ei tea, ega ka mõnda teist inimest, aga kui temas on mõni nö halb omadus, kas ta on läbinisti halb? Seljuhul enanasti iniene nagu blokitakse täiesti, unustades, et ka tema on inimene kõigi oma prefektsuste ja imperfektsustega... et noh kui ma ütlen, et tunnen sarnasust ühe omadusega temast, ei ütlema sellega, et see inimene mulle terviklikult meeldiks või et ta ka ebameeldiv oleks. Olen tajunud, et kui keegi midagi "valesti" teeb, materdatakse täielikult tema olemus, oeh ei oska seda kirjwldada kunagi kui satun teiega purjakil kokku, pläägutan pikemalt). Niisiis, oli mul vaja viimase raha eest kasutada seda pakkimisteenust, mida nobenäpud kaubanduskeskustes pakuvad. Kaks tillukest pakki ja 8 eurot. Ohkasin ja ahastasin ja maksin. Äkki oleks pidanud tingima? Aga oluline on, et pakid kuuseall kenad välja näeks!

Aga jah, kes vähegi ise suudab oma pakke kriitikattaluvalt ära pakkida, tehke seda ise. Ja igasugusel zero waste moel, nt vanadesse ajalehtedesse, leia majapidamisest mõni nöör või pael, või kohe kindlasti on midagi alles ka eelmistest jõuludest. Ühest youtube vidjost (olen neid nüüdseks liiga palju vaadanud, et siia paar videot poetada ei viitsi mitte) sain hea nipi, mida siiski ise kasutanud ei ole - poodides riideid vms ostes saab seal enamasti (tasuta) kaasa paberkoti. Poe logo peale võib midagi kleepida - nt suur silt"Häid jõule" või "ho ho ho!"... Aga omastkäest veel - kui olete inimene, kes endale lilli tavatseb osta, tuleb sellega kaasa ka paber. Vot seda paberit saab hästi kasutada kingituste pakkimiseks. 

Vot vot. Samuti olen hästi rõõmus, et mitmed mu sõbrad elavad Karlovas ja on ahjukütjad, ning vahva on see, et mu vana kooliõde on käsitöömeister selliste nunnude tulealustamise rooside meisterdamises. mina viin talle oma küünlajupid. Tema võlub aga roose. Ja ma saan neid ahjukütjatele kinkida. Nt remontitegevale M´le, kes rõõmsalt teatas, et temal need roosid ongi kohe kasutuses ja kuluvad marjaks. Tekkis kohe hea tunne - asjaette minev kink. 

Eelneval nädalal olen palju sisse maganud ning ka nädalavahetus läks kauamagamise täheall. Aga uned on seeeest olnud põnevad. Näiteks see, kuidas ma Tenerifel käisin. Tegin kaljudest pilte, aga palju sai oldud ka linnakeses mingi kambaga. Istusime nt ühes kohvikus maha, mille kõrval kohe oli vetsu uks, ja mulle tundus, et ka see koht, kus meie lauake asetses oli varem olnud vets. Liikusime edasi. Mõnus ikka t-särgi väel sinise taeva all kõndida ja tunda seda vabaduse tunnet. Istusime maha teises söögikohas. Selgus, et mu vana pinginaaber on ka kambas! Ja ta teatas tagasihoidlikul moel, et ta kirjutab ja tahab meile üht-teist ette lugeda. Aga kriitikat ta ei taha, see on keelatud.

Ja teine uni, kus ma ka... mingis hoones ringi hulkusin ja mitmeid tuttavaid kohtasin. Ühega neist oli säherdune armuafäär - ma püüdsin olla sõbralik ja mõistev, aga tema muidugi tõlgendas seda pisut teistmoodi ja mitte platoonilise vaid füüsilisena, mistõttu otsustasin minna külla oma ühele vanale armsamale, sest kui juba, siis temaga. Leidsin tema ühest mööblit täistopitud toast ning ta ei olnud eriti minuga suhtlemise lainel ning ta lahkus sealt ilma et ma oleks jõudnud tema tähelepanu saada. Uks oli kardina taga. Kui kardinat paotasin, nägin, et seal ei ole enam ust. Veirdus! Kas ma jäängi siia? Kõndisin toas ringi ja seal nagu mingi aken oli. Ma ei mäleta, kuidas sealt välja pääsesin, aga mõte oli igaljuhul selline, et ma ei pea ju välja saama sellest samast uksest, kui see uks seinas "tuleb ja läheb" võin ise ka mingi avause seina mõelda ja pääseda. Nii tegingi. Ja jalutasin mööda linna.

Mõni aeg enne seda nägin unes midagi, mis väga teistsuguse tunde tekitas. See oli mõni päev tagasi ja kuna mu aju väga ei seletanud lahti juhtunut, siis ei oska ma seda ka normaalselt kirja panna. Seal olid hekipõõsad. Ja mina vist olin väike tüdruk, või oli tema minu tütar? Mina olin minu tütar? Liikusin kahe koha vahel marsaga. Ühest kirikust oli ehitatud elamu. See oli hästi suur, nii kaugele kui silm ulatas.... rõdud väljaehitatud ja keskel ka väike kangialune, see oli portaal, kust tegelikult kirikusse pääses. Ja siis sõitsin tagasi oma elukohta. Marsakaga. Hekipõõsad. Pimedus. Ja mingi väga eriline teistsugune tunne, mida kirjeldada ei oska. Ma nagu oleks teine inimene teise elulooga, elukogemusega... olemusega. 

Aga meenutades unesid, siis vahel on veider, kuidas mõni inimene (tuttav) end minu unes ilmutab. Ja vahel mõni inimene ilmutab, keda ma ei tunne, ja siis mõne aja pärast sarnase isikuga tutvun. Mnjah...

Mingeid unesid on olnud veel. Aga praegu enam ei tule ette. 

Mulle meeldib, et minu elu üsna rahulik on. Sest mu sees toimub nii palju ja huvitavat, et ... välismaailm.. mnjah. See on ka oluline. Minu sees toimub palju - olen mediteerimisega tegeledes jõudnud igasuguste huvitavate pointideni, aga ei viitsi sellest pikalt kirjutada.

Vahepeal ei julenud Nick Cave kuulatagi, sest ta lood on nii igavikulised ja vahel torkavad sellisesse hingelisse kohta auke, et... lihtsam on hoiduda. Ei taha neid haavleid oma rinda, mkm. Arvan, et nüüd olen jälle piisavalt tugev, et kuulata LOL.