Lemmikud naised ja masenduse peletamise nipid

Millega astuda masenduse vastu?

Kui küsida, miks ta üldse tuleb, siis esimene vastus on ei tea ja et kõik on nii halvasti. Tegelikult, põhjuseid on mitu ja samal ajal neid nagu ei olekski. 

Millega siis masenduse vastu ikkagi?

1) meditatsioon päevakavva, kasvõi 10 min. Mina olen kogu selle aja jooksul õppinud paar nippi selgeks: nt enese kas kõrvalt või kõrgemalt neutraalselt pinnalt jälgimise. Ma reaalselt kujutlen, kuidas hõljun enese kohal ning vaatan alla. Ja meenutan endale seda, mida ma usun (mida kahjuks või õnneks enamus vist veel tõeks ei pea, pigem kahjuks, sest see on üks faktoreid, mis masendusel aitab võimust võtta: HINGE ja VAIMU SUREMATUS. Mis on hingel ja vaimul erinevat? Vaim on rohkem elusäde ja otsene "algallika" osa, iseenda algosa, mitmete allikate järgi. Hing on pigem see, millel juba on isiksuse tunnused juba küljes, rohkem seotud maise ja inimlikuga, otsesemalt seotud selle kindla kehastusega, kuid nö eeee eeterlikul või sellisel tavasilmale nähtamatul kujul. Päeva lõpuks on need kõik üksteisega väga seotud. Ja teades enese surematust ja seda, et sul tegelikult on võimalus iga hetk mängust välja astuda... või see teadmine, et ma mängin siin elus sellist rolli. Ok, see väljaastumine tekitaski minus tegelikult ka veidike masendust - see tunne, et ma võin ja saan ja sellest midagi otseselt ei juhtu, pani keha sellsesse olukorda, kus ta läks masendusse - masendusega ja depressiooniga, seda pikalt läbi elades, läheb keha suremise positsiooni, hakkab vaikselt end suretama) 

Millest meditatsiooniga alustada? Nt 

• jälgi küünlaleeki: a la 2 min tule otsa, 2 min tule keskmist osa, 2 min "juureosa".
• kuula enda hingamist. Sissehingates loe nt 4-ni, väljahingates niisamuti.
• hakka ennast häälestama päevaks: kujutle, mida sa päeval teha tahaks ja kuidas kõik läheb kõige paremal viisil, ning ütle seda endale peas. Samuti korda näiteks: "ma olen täiesti terve, olen ilus ja tore" või mida iganes tunned, et pead endale ütlema - täna oma keha selle eest, et ta sind teenib nii hästi kui oskab. Joogalaagris käis läbi hea mõte: "Keha on takso, vaim on sõitja, meel on taksojuht" - kui vaim magab, võib taksojuht ehk meel sind minetea mis suure omakasupüüdliku ringiga punktist a punkti b viia, meel on see, mis välistele segajatele reageerib. Seepärast peab vaim ärgas olema ja meelele andma kindlad juhised, et ta rappa ei paneks. 
• Hawaii palve. (Ho'oponopono: The Hawaiian Forgiveness Prayer) Minumeelest on see nii armas. Eesti k kõlab nii: "Ma palun andeks/palun andesta mulle, ma tänan sind, ma armastan sind". Kui mõelda selle ühe M tähega jaapanlase peale, kes veega katseid tegi - luges koledaid sõnu ja ilusaid sõnu, mille peale vee struktuur muutus kas kauniks kristalseks või säbruliseks jõletiseks, it makes sense. Meie kehast päris palju protsente on vesi/vedelik (jooge palju vett ka!) . Nii korrastad oma keharakkude struktuuri. Iseenda struktuuri. Isegi kui alguses tundub see palve totakas, siis seda mõned korrad korratess peaks hea tunne sisse tulema, minul igaljuhul tuleb.

2) tunnetan oma "toetajaid" enda ümber. Vahel mõtlen, kus olid Tartu kaitseinglid siis, kui selle kesklinn puruks pommitati. Kõik need ägedad majad... ja inimesed. Tartu arhitektuur on tõeline eleegia olnule. Ma ei ole ausalt kindel ka, kas mulle see Delta hoone meeldib. Olen ise läinud voolujoonelisemate joonte peale. Sest nagu igaüks juba teab - on "voolujooned" abiks energia pehmemale liikumisele. Reaalses elus väljendub see kasvõi sellisel lihtsal kombel - et terava nurga vastu lööd end valusasti ära, ümarjoone vastu end toksates ei ole nii hullu. 

Kasvõi kujutle, et sul on mõni nähtamatu sõber, kes sulle ikka ja jälle toetavalt käe õlale paneb ja ütleb et kõik on ok! Nt mina väiksena joonistasin oma kaitseingli üles. Keegi polnud mulle tol ajal sellist esoteerikat õpetanud, kõik tuli mu enese seest. Kui ma nüüd järgi mõtlen, siis üks ta kätest oli kian mudras... ja teine lehvitas niisama. Veidike vist paelusid mind äkki ka vene kirikute pühapildid. Vaimuteema ja religioossus oli väiksena oluline teema minu jaoks, aga kuna keegi sellest ei rääkinud, siis oli see mu väike saladus ja sinna see ka tol ajal jäi...

3) Hakkasin jälle Kurkumi-piperiini kapsleid tarbima. Jep. Päriselt: mina tunnen, kuidas nad kuidagi olemise selgemaks ja ühtlasi rõõmsamaks teevad. 

4) D vitamiin. Jep-jep. tasub koos kurkumi-piperiiniga võtta, sest seal on veidike õli sees, õli omakorda laseb kurkumil paremini imenduda, nagu ka piperiin. 

5) Uusim tõde, mida kuulsin tollest Ausate Meeste saatest. Kõrvitsaseemned. 

Uitasin laias Maximas seal Zeppelini keskuses. Otsides pokaale, mis oleks kuidagi vahvad. Ei leidnud vahvaid. Leidsin maheda letist kõrvitsaseemned. Ja need on tõelised mineraalipommid, sisaldades ka omega 3 ja E ja A ja muidugi C vitamiini. Pugin nüüd neid banaani ja hommikukohvi kõrvale. Mõtlesin, et olen tubli, äratuskell tegi 6.55 häält ning juba 7.10 olingi voodist püsti. Vahepeal tegelesin ka veidike magamistoa feng shuiga: pikk jutt nendele, kes mu magamistoa ja akna asetust ei tea - noh panin aknalauale teatud kohtadesse raamatud, mis blokeerivad külmade tuulte läbi imbumist, hoiavad sooja, nii et ei tekiks sellist õhumasside veidrat kihti ... ja oligi mõnusam magada. Nägin lausa miskit erksat unenägu taaskord, aga ei saanud aru, mis seal toimub. Pidin kuhugi hotelli magama minema. Ilm selline lödi ja selver oli seal ja huvitavad pilved, linn võõras eklektilise arhitektuuriga. Pigem vist tööstuslinn. Enivei. Mnjah. Feng shuis või kusagil seal kõneldakse ka, et pigem on hea, kui magamistoa uks on kinni. Siis ei saa sind keegi segama tulla kui keha astraalis rändab, mida ta kohe kindlasti une ajal teeb. Aga mina ei saa jälle kinnise uksega olla. Ainult siis saan, kui ust oma voodist ei näe. Uks peab alati natukene irvakil olema, mitte ka pärani lahti. Muidu tekib täielik klaustrofoobia, panin seda nüüd alles hiljuti tähele. Kuna varasemalt olen sageli maganud kohtades, kus ei ole ukse kinnipanek oluline, ei ole vist seda momenti oma hirmuvõrgustikus isegi tähedanud. 

Mis ma veel eile otsisin. Mõtlesin asuda selle Daugthers of eve kallale. Tänu Puändi raamatusaatele, sattusin ühe ägeda kirjaniku peale, kellel praegu üks teine raamat küll akuutne, aga teemana tundub mulle too esimene huvitavam momendil (ja taskukohasem). 

Kuna kavatsesin tegelikult siin postituses mitte nii pikalt pläkutada ja kaks olulist linki siia panna, naistest, keda eeskujuks pean, siis postituse lõpus võiks nad ka esineda. Palun väga:

Kõik intervjuud ja Ted Talkid selle türgi kirjaniku ja sotsiaalse aktivistiga on sellised, et ma mitmes kohas noogutan heakskiitvalt kaasa. Also see naiste kohta käiv jutt. Uhh. See on ka üks hea intervjuu. 

Ja siis vahepeal, naasnuna joogalaagrist, kus vegan menüü ja sagedused kõrged, nägi argiellu naasmine minupuhul välja nii: ostsin 3 erinevat sorti jäätist ja nosisin nädal aega järjest igal õhtul ja vahtisin Netflixis ühte saadet, kus amatööridest sisekujundaja hakatised võistlesid. Inglismaal. Sain ka arhitektuurilisi teadmisi ja nt et aedlinna idee juba 1800 lõpukümnendil Inglismaal teoks tehti ja see oli humaansema poliitika üks ideoloogiatest... well enivei. Viimases osas hindas kujundajaid Kelly hoppen, kes on fenomenaalne naine. Milline elulugu! Ja väga hea jutt naiste kohta, kes on juhtival positsioonil või äris tegevad. Müts maha nende ees, kes suudavad run a business and a family paralleelselt. 

Assistent ja hädaldamised as usual - psühholoogilised teemad

Magasin täna jälle mõnusalt sisse. Unes nägin, et olen veidike isehakanud rezissööri assistent. Ise ta oli üks tüüp muideks, keda eile Genis nägin. Meie pilgud kohtusid ja ma püüdsin mõistatada, kust teda tean, miks nii tuttava olekuga. Kas mingi lavaka kutt või mõni vana koolivend (ei saanud olla) Imelik äratundmine toimus. Ja siis unes saabuski justkui vastus. Ta tegi ühte filmi, ma tatsasin seal kõrval ja ühte stseeni ausalt ja kõvasti kritiseerisin. Tal oli seal komponeeritud segadus - asjad laiali. Aga minujaoks tundus see liiga "punnitatud ja korrektne" segadus, liiga komponeeritud segadus. Mhm, ta võttis väikese soolateraga mu "nõu kuulda" ja siis oli lõunapaus. Aga ma olin väga õnnelik seda tööd tehes, ja püüdsin koguaeg tema vaateväljas tolgendada, et ta ikka mu assistenditeenust kasutaks ning mina hiilata saaks. Või noh, mitte hiilguses pole asi ainult, vaid selles, et ma komponeeriks meelsasti juba ise asju, ja areneks heaks filmitegijaks. Enne pausi kutsus ta mu enda juurde ja palus vatipatju, stseeni jaoks. Minul neid polnud ja olin sunnitud crew seas ringi käima ja neid otsima. Ühel oli huvitav pardikujuline anum, milles need olid, selline vatipatjade hoidja, vot. See vist hästi stseeni ei sobinud. Paus oli nii pikk, et oma ülesandega ühelepoole jõudnudna haaras mind pisuke pettumus - selle ajaga oleks ta saanud ka ise oma vatipadjad kusagilt kätte. Nüüd istus ta ja seletas mingite teiste asjapulkadega ja aega oli küll. Nahh need vatipadjad.

Võtteplats oli suures rohekas majas. Seal kõndisin ringi ja oli huvitav ja tore igaljuhul. 

.

Kuna Rosin ootas õues, ja elukaaslane kannustas tagant, ei saanud ma ajakirju sirvida, ja asetasin kovi ajakirja EMA. Ja kujutlesin, kuidas kõik hindavalt piidlevad Selku kassalindil sõitvat loaded pealirjaga ajakirja ja mind. Nii selle kui ka Hingele Pai ajakirja eeee ütleme atmosfäär, mulle väga meeldib ja tekitab turvatunnet. Ajakirjade tegijaid ja nende maailma imetlen. Sellises süsteemis elada soovin isegi. Mis ma seal ajakirjas veel nägin? Mu vana kooliõde on kirjutanud. Üldse on põnev, kuidas mitmed vanad kooliõed on tublid ja tegusad ja ... natuke nagu minust ees emotsionaalse tarkusega. Varases teismeeas, kui kogu minu energia läks vanemate vastu sõdimisse (mitte otseses mõttes, aga noh pingeline kodune olukord), olid nemad juba mõnusasti omi asju tegemas ja toetatud (mitte et mina ei oleks, aga ggrrh, see oli teistmoodi, ikka muud survival asjad kuidagi esiplaanil) ja said keskenduda. Nüüd see kõlab väga süüdistamise moodi, aga vahel mõtlen, kui mu kodune olukord oleks natukene teine olnud, oleksin teise perre sündinud, siis poleks ma see, kes ma olen: oleksin targem, ilusam, ettevõtlikum jne. Ja ma ei võrdleks ennast teistega! 

Aga ma olen rõõmus oma kooliõdede üle, nad on mulle eeskujuks igaljuhul. Näitavad ette, millist elu ma ise elada tahan. Pean ise enda bossiks hakkama, lahti rabelema muudest aheldustest. 

Ümberkaudne toetus on olemas, nüüd ma peaks iseendale suutma toetuda. 

Vahepeal tikkus kallale väikestviisi depressioonilaadne toode. Huvitav oli seda tõrjuda ja analüüsida. 

Rääkisin sellest juba ka nii K´le kui M`le, nii et siin pikalt enam ei viitsi. Aga sellega seoses. Mis mind asja juures aitas? Analüüs ja enese nagu kõrvalt v ülevamalt poolt, neutraalselt pinnalt jälgimine. Kodu koristamine ja porised Rosina jäljed võivad vägagi masendust tekitada, ja see, mis piirkonnas me temaga kõnnime. Tahaks suuta kõike nipsust. Samuti, mul on visioon (ohh, ma sain aru ühest asjast - mulle hirmasti meeldib kingitusi teha!) mida/milmoel kinkida selle nädala sünnipäevalastele, aga ma ei viitsi minna poodi, mis on kaugemal. Jälle. Tahaks sõrmenipsust kohal olla ja valiku teha ning mitte hindadele mõelda, puhtalt praktilisusele ja esteetikale. Samuti võiks põrandad end ise korda teha ja nõud puhtusest läikides omadele kohtadele hõljuda. Lihtsalt see mõte, mida enamus inimesi vist üldse ei mõtle - kui vastumeelne on siin maamunal asju ajada. Iga asi vajab palju energiat, sa pead nagu mingit kaubikut käima lükkama, selline tunne on mul asjade ärategemisega siin. Ja mõni lihtsalt tegutseb, ja loomulikult ma ahhetan sellepeale - vau, sinu kaubik oleks justkui kaalutu, et sa hakkama saad. Või mis nipid on? Ära mõtle üle, ütleks mõni

Ma pole ülelugenud jälle, mida siia kirjutasin, pean Rosuga õue ja siis kontorisse ruttama, et jah tschüüssss!!! (ja rossi mastaapsete kirjavigade pärast again, ma ise vihkan neid küll)

Kuulamissoovitusi.
Tõnis Vilu teeb head saadet, psühholoogilistel teemadel.

Suht tore jutt ja naine, naeratavast depressioonist, mis ma usun, paljudel on:

Ja muideks, youtube`is sattusin sellise saate peale nagu Puuduta mind. Sealt jäi mulle meelde keegi Hüpnotisöör Ants, kes huvitavalt rääkis peredünaamikast ja psüholoogilistest mehhanismidest sellega seoses. Teatud haridusega inimesed oskavad kohe teha järeldusi sellest, kuidas sa oma perekonnaliikmed nuppudena lauale asetad...

peegel peeglis rutiin rutiinis muffin muffinis jadajada

rutiinist rutiini
ruttad kui tuttav
kellel kunagi ei ole aega
pikemalt rääkida ega vaevu
pikemalt pilkamisigi
silmitsema
sõrmitsema
õrnutsema

   me vahel on sirm
   ma tunnen end siis
   sind otsin ja jälle

ma tean ma tunnen sind
sa oled mina ma olen sina
siluett on sein
silmad on mustad
aimatavad hüppavad pallid
nad hüppavad
hüpakil
vaatavad üle
risu ja kola nagu hirvekütt
rituaal millest ei saa üle
rutiin rutiin

pilt siit

this is the way

See hetk, kui tahad kirja alla Kõike head vms asemele kirjutada This is the way
#mandalorian

offtopic, aga tore lugu