2020 Eesti laulu finaal

Esiteks, tuleb tunnistada, mulle sümpatiseeris tsipake rohkem see stuudiolaval ettesalvestatud etteastetega formaat rohkem. Miks astuda laivilavale playbakki tegema?
Muidugi on tegemist suurüritusega ja tehnilisel poolel ei ole vaja lisapingeid kõigi juhtmete ja helide ohjeldamisega... Aga ikkagi...

Uih, aga ma ei tulnud siia ikkagi igasugustest pettumustest rääkima.
Paar kommentaari lõpukolmikust.

Kurvaks teeb see, et kui valitakse võitja välja, kerkib esile palju heitereid. Kuidagi veic mõttetu mumeelest heitida asja, mida enam muuta ei saa (st mu eelmine postitus, kus ma iseennast heidin on ka ausaltöeldes mõttetu heietus, see selleks, las jääb, et jumalapärast keegi ei arvaks, et ma nt midagi v kedagi kritiseerides ennast paremaks peaks, lulz)

Võidulugu on valitud, nüüd tuleb sellega edasi tegeleda, nt mõelda lavalistele elementidele, millega loole nüanssi juurde anda. Kusagilt maha kruttida, ja kusagilt juurde kruttida. Nt minule isiklikult ei meeldi praeguses lavakujunduses see, et kõik elemendid lükatakse enam-vähem korraga lavale, ja nii on. Loo lõpuni. Kui keegi seda blogi loeb, nt Uku meeskond, hihih, kuulake, mina teeks nende elementidega nii (tasuta nõuanded täitsa): 

Kõigepealt on ta sinakas pimeduses, tähed taevas, ei mingeid rippuvaid leede ega küünlaid. Laulab seal üksindustundes (see on sõnades olemas), publik hakkab Uku üksindusele kaasa elama, siis on see maagiline peost välja lendava valguskera moment, kus ta armastuse soovi lendu laseb. (Lae ledid jätaks üldse ära või tuleks nad siis kõige lõpus kus maagiat mainitakse) Seejärel  lahmatavad valgused ja tulevad küünlad. Valgused taanduvad, küünlad jäävad. Ja vb kõige lõpus, lõpumodulatsiooni ajal siis see LOVE silt ka, kui väga vaja. Kui kõike on palju laval samal ajal ja korraga, siis ... vaataja väsib nii loost kui visuaalist. Minimalism paneks rohkem lugu ennast kuulama. Sellest loost saan mina pisut MeatLoafi romantilist vaibi ka. Mingeid asju võiks veel sealt laenata. Näiteks mingi mask, mille ta loo lõppedes ära viskab või siis midagi sellist, et Uku võtab maast ühe küünla kätte loo lõpus ja täitsa loo lõpus kustutab ära või on siis alguses küünal käes ja saadab soovi lendu ja siis on neid küünlaid sinna paljunenud äkitselt lavatäis (kuigi see küünlakäeshoidmine oleks vastuolus turvanõuetega vist). Või nt et Uku on riietunud alguses kubujussist bomsiks (viidates sellele, et on teatud kontingent, kes justkui ei vääri armastust), ja vaikselt hakkab lahti riietuma, tema paljukiidetud torso hakkab paljastuma (muidugi viisakal ja stiilsel kombel) ja viitab siis justkui sellele, et ka paksu riidekihi all on nahk, liha ja kont nagu kõigil inimestel. Riieteta on kõik võrdsed. See vist oleks jällegi liiga julge plaan. Filippile vb vastumeelselt vulgaarne. 

Teised kaks lugu. Jaagup Tuisk on vokaalselt pisut toores, aga muidugi ka noor, nii et aus värk, kuigi show oli show. Ta on dünaamiline ja tundlik hingeke küll, kuid vokaalis jäi sellest puudu. Minumeelest oleks lahe olnud see lugu eesti keeles. Tunda oli ärevuse  ja tantsuliigutustele kontsentreerunud energiat, mitte oma-loo-esitamise-erilise-mõnu energiat.

Anett ja Fredi. Tõepoolest - seda plaati ma ostaks. Stiilne ja korralik, aga eurovisioon on khmm, veidikene omalaadne formaat, kuigi vahvate erandite ja uuenduslike kõrvalekalletega. Mul on lihtsalt tunne, et nende sorti kvaliteetset kõrvalekallet oskavad hinnata vaid eestlased ise ja seega ei ei usu ma et juurovisõni suurele lavale mittepääsenuna Anfrett ega meie inimesed midagi kaotab. Küll aga olen veidi elevil paari edasise koostöö osas. 

Üldiselt ei tekitanud ükski lugu minus väga suurt ja kohest elevusmomenti. Seega ei saa ma mitte kurb olla Uku võidu üle. Rõõmus olen ikka. Kuigi eelmise aasta lugu loona meeldis tsipa rohkem, oh neid üleminekukohti seal. Kuigi siis olid tal teised-tugevad rivaalid. Meenutan siin rohkem meeldinud ja vabamat mõnusamat ja samas võimsamat varianti eelmise aasta loost - Kahjuks rikkus tantsija ja videomontaaz kuidagi loo üdi minujaoks ära.