Eile rüüpasin A enda korjatud põrdakanepi teed. Soe ja helge tunne tabas mind. S Tuneesiast toodud lõhnav seep teeb tuju heaks. Sidrunheina lõhn on mulle tänu meeldivale inimesele meeldima hakanud. Ämma kingitud lahe seljakott on armas, aga kohati tunnen süüd, et - on siis minu peale tarvis niipalju kulutada? kuid püüan sellest üle olla, sest kott on tore. Olen materialist, mis parata, kuid asjade energia on see, mis mind paelub - Kuidas olen mõne eseme/asja saanud, mis lugu selle taga on. Ja parem oleks, et armas lugu. Arvan, et kõik inimesed saavad intuitiivselt sellest aru.
(Vahel mind hämmastab, kuidas mõned inimesed ei saa piltlikust kõnepruugist aru ja tahavad hästi täpseid väljendusi ja fakte, tähenärijad. See nagu tähendaks seda, et mingis osas nende aju keeldib koostööd tegema, laiemalt ja metafooriliselt mõtlema. Teisalt kivid minu kapsaaeda, sest ma pole nii faktitäüne ja mind paelub suurem-üldisem pilt. Kõigel on ju kõigega seos, mingil määral)
Remont jätkub. Magamistoa seinad krohvimisel. Elutuba on taas mööblit täis ja sellevõrra pisem. Samuti ei ole ma varmas oma maalimise ja päkapiku-töötoa vidinaid koomale tõmbama, mistõttu on elutuba natuke sassis ja seetõttu äärmiselt hubane paik. Algsest ahastusest on saanud suur tänu ja mõnu - kodus on teistsugune. Omalaadne hubasus. Mulle meeldib, kui asjad liiguvad. Magamistoas ei olnud ju otseselt seda remonti teha vaja, aga mul on vajadus... pideva remondi järele? Või siis kolimise järele.
Jõulukuuske valisin kaua, aga khmm. Kui Gardesti liuguste vahelt sisse kõndisin, vaatas mulle seal vastu kari haavatud puid. Ka need potiomad. Oksad nülitud, et nad selle va kolmnurkse kuju saavutaks. Kuuskede ilme oli selline, et nad ei tahtnud seal väga olla. Äbarikud serbia kuused, mitte ükski ei seisnud potis sirgelt. Siis seisid seal eemn harilikud kuused või torkavad kuused? Kes mäletab, aga, nemad olid lihavamad ning enesekindlamad - nad teadsid, et inimesed eelistavad neid. Teatud inimesed. Ma oleksin peaaegu olnud see teatud inimene. Kahe kuuse vahel oli raske valida. Tundsin, kuidas nad mu tähelepanu nimel vaeva näevad. Ma peaaegu kuulsin neid hõikamas oma peas. Lihavam kuusk vastas rohkem jõulukuuse ameerikalikule standardile ja pidanuks vastu ükskõik millised kaunistuseraskused. Serbia kuusk oma kiduruses aga meenutas meie omi metsa kuusekesi. Ta lubas siiski tubli olla. Lõpuks pidin A ja S käest nõu küsima, sest kogu shoppamise õhkkond läks väliste segavate faktorite tõttu raskesti talutavaks. Praeguv vaatan aknalaual oma serbia kuusekest, kes talub paari suuremat kuuli, ning pisemaid. Ta on ilus. Teda vaadates tekib hea tunne.
Riputasin kuusele ka mõned kellukesed ja need ümmargused tilisejad, mis nende nimed olidki. Toetasin kellukeste ostuba beebisid. Aga teiseks valdas mind veider nostalgialaks, mida kellukeste puhul aastaid tundnud ole. Kui olin väike, võtsin ühe kellukese kätte ja uurisin seda tähelepanelikult - tema kuju, kolmnurkset tila, heledat tilinad, mida kellukesega teha sai. Mäletan, et läksin täiesti selle protsessi sisse, nii nagu ka pildiraamatu (ja ka juturaamatu) sisse on väiksena täiesti minna. Nii, et osaliselt heategevuseks, teisalt oma veidra nostalgiatunnetuse rahuldamiseks ostsin need, ja nad sobivad kuusele nagu valatult.
Kompromiteerivaid mõtteid ka:
Mul on ausaltöeldes tunne, et peaksin mõnda aega täiesti üksi olema. Mõjutustevabalt. Kui liigun ühe mõjutuse alt, siis lähen kohe teise alla. Mul on kerge ennast kaotada. Ma isegi vahepeal soodustan ise seda. Vabatahtlikult võtan jõulukinkide otsimise ja tegemise enda kanda. Aga shoppamine on mega väsitav tegevus. Siis veel, mõeldes juba Maakera tulevikule, liitusin ühe grupiga, kes loob tulevikulinna, ökoloogilist... mitte otseselt kogukonda, aga taristut, aga loomulikult teatud ideoloogiaga (ei, mitte ekre, kuigi vast neid seal grupis mõni ka leidub). Samuti on nad veidike spirituaalsed ja ufohuvilised. Jah. Maavälised, vähemalt mõned, jälgivad meid. Miks me siis ei näe neid? Miks pole tõestusi? Dohh, nad saavad end nähtamatuks muuta ja samuti on neil koostoo ju ka sõjaväega. Paljud kosmonaudid viivad mälestusi kohtumistest endaga hauda ja sageli on ka nii nagu Black Mirroris - mälestused lihtsakt kustutatakse"
Aga üldiselt: Miks nad peaks end näitama inimestele, kelles ilmselgelt jätkuvalt on veel (kasvõi alateadlik) hirm või viha "teistsuguse" vastu, olgu ta siis tugeva füüsilise puudega, teisest rassist või kasvõi mõnikord aitab sellest, et oled naine, rääkimata koolikiusamisest. Inimkond võiks oma igasugused polaarsused ja faktide ja tõestuste otsimise komejandid ära jätta, ja lihtsalt üksteist aktsepteerida (mitte küll heaks kiita, kui keegi otsustab oma uskumuse pärast kellegi ära tappa, aga seda ei saaks niikuiinii juhtuda, kui inimesed taipaks, et kõik n-ö samast küljeluust me). Igal pool ju räägitakse sellest, et millist hunti sa toidad, see saab jõudu juurde. Siis miks me pühendame rohkem aega vigadele kui positiivsele? Nojah, et kõik ühele joonele saada. Aga kõik ei olegi ühel joonel. Ja see ühe joone püüdmine pigem soodustab mõne nõrgema käegalaskmist, mõne puhul äkki isegi alkoholismi. Saan aru, et muidugi ei tohi õigustada oma vigadega mitte-tegelemist, aga see pole see. Sa kaardistad ära, kus on vaja areneda, kuid samuti märkad, mis anded vajaks ka rohkem lihvimist... ja teistes pigem head nähes ja vaadates on nendega ka kergem koostööd teha. Mõtlen siin, et noh.. homofoobidele - inimese seksuaalsus pole ainus asi, mis teda defineerib, ta võib ju olla hea disainer. Samuti on kuulsad igasugused kehva iseloomuga geeniused. Kui kellelgi on teistsugune musamaitse, siis loomulikult on sul valik, sa ei pea temaga kokku puutuma, kui ei taha, aga ei pea ka halvustama, sest ta võib olla hea seinakrohvija, ja selles tuleb teda kiita. Yup, magamistoas algas praegu uus krohvikihi pealepanek, hehe.
Keda huvitab, külastage Michael Salla youtube`i, intervjuud vilepuhujatega.
Autentsuse teemad on minu jaoks praegu väga esil. Kuidas olla lihtsalt ise, kartmata väliseid hinnanguid ja hüljatust. Mulle isiklikult tundub, et praegusel koroona-ajal on see teataval määral isegi kergem, kuna ma ei puutu "suvaliste" inimestega enam niiväga kokku. Aurora paneb mind mõtisklema veel mitmete aspektide üle inimkonna puhul ja selle üle, kuidas suuta olla haavatav ja pehme, kuidas selles ilmas hakkama saada.
