Alati kui Rahva Omakaitse saadet kuulan, tekib mul põletav küsimus ja samas ka kerge kadedusenoot ühe asja suhtes: Nende koerte hea toit, mida keegi seal Kadriorus vaaritab ning kenasti jagab, mis värk sellega on? Kes seda teeb? Mis see maksab? Kas tellida saavad võik soovijad või on see inside job? Kui hea see on? Kui nad oleks Tussisööjad, kirjutaksin neile nende põletavate päevakorraliste küsimustega lugejakirja, või kuulajakirja. Aga ei söanda härrasid tüütada. Siseinf indiid.
Too viimane saade oli mu aasta kuulatuim saade, kuigi pean siikohal ära märkima, et ma püüdsin lihtsalt korraks käe pulsile panna ja need mitmed mitmed osad järgi kuulata. Olen endiselt maas. Samas Kulturistide saade ei tulnud ega tulnud vahepeal välja, ootasin ja ootasin. Ja siis unustasin, kuni sõbrants mainis jutusees neid ja nende jätkuvat tegutsemist.
Siiski, koeratoidu juurde tagasi tulles, ja muidu ka: kadedusenoot on täiesti tarbetu. Kehvema/tavalisema riisi puudumisel ning odavama kanafilee puudumisel saab Rosin rikkaliku ja inimväärset õhtueinet, mida talle isiklikult valmistan. Püüdsime talle jälle loomapoe graanuleid sisse sööta, kuid need jätab ta alles. Tema juba teab, et ilmas on paremaid toite, kui kõvad fabritseeritud jullad. Riis ja kana, pasteet, ja koerakese karv läigib.
Ise viimasel ajal jätan liha alles. Aga parema näkitsemise puudumisel vahel ikka võtan mõne kunagi elanud isendi keha suu sisse. Paistab siiski, et taimetoitlus on peamine toitumisvorm minu puhul. Novembris püüdsin ka veganlust. Kuid kuidas sa siis piparkooke tarbida saad?
Siinkohal tahaks rääkida veel millestki, mida enam eriti ei tarbi. Üks nendest on näiteks kohvi. Vahetasin Matcha vastu välja. Vahel, nagu ka tänasel kaunil lumisel päeval, püüdsin pruuni jooki juua, vanast harjumusest ja lõhna tõttu. Aga see ei maitse lihtsalt hästi. Ei tea, milles asi. Kas Luxus paneb oma arabica sisse mingeid lisaaineid, et hinda hoida samal tasemel. Aga ei ole asi ainult tolles kohvisordis, ka gurmeesemate brändidega sama lugu. Hakka või konspiratsiooni kahtlaste kohvi sisse pandavate lisandite osas uskuma. Üleilmselt pidid ju kohvihinnad tõusma igeriku saagi tõttu. Igal juhul, hea on, et oma harjumusi vaikselt muudan - kriisisituatsioonideks tuleb valmis olla. Nüüd ei ole kriis kohvita päeva läbi elada.
Samuti loobusin makaronidest (ja kuuks ajaks nisust üldse). Ja ka neid ei suuda ma enam manustada, sest nad ei maitse mittekuidagi (kui neid just korralikult ei maitsesta) ning mul kuklas käib teave, et nende toiteväärtus ka suurem asi pole. Niisiis on igapäevane toidus mul hoopis läätsed.
olgu. mida veel huvitavat minu elus?
Peaksin praegu magamistoas tapeeti maha kiskuma, et anda reedel töömehele üle paljas magamistoalõuend, millel ta imesid teha saab - olenevalt siis meie paneelika seine kõverusest selgub, kui palju on seal vaja pahteldada. Ma usun, et palju pole vaja. Magamistoa seina värvi otsustamise peale läks mul tobedalt palju aega. Ma viimasel ajal märkan enam ja enam kui palju aega mul kulub tobeduste peale. Prokastinatsioon ka. Youtube leiab ka probleemile vastavaid leevendavaid videoid, aga ju mul, nagu inimkonnal, on vaja tugevat raputust, et selles valdkonnas midagi muutuks. Aga mida rohkem elu edasi läheb, seda rohkem ma saan aru, et kõik mida ma teen, teen enda jaoks. Kuidas kõik tublid ja efektiivsed inimesed on suutnud elada juba kohe selle teadmisega, ja mitte ju ainult teadmise, vaid vastavalt tegutsemisega?! Mis minu häda siis on?
Häda pole midagi mul. Tuleb enesearmastusele tugevamat rõhku panna ning mitte enda kallal näägutada. Siis hakkab truu sõber koostööd tegema. Mina, ma ja ma ise. Aga katsu sa seda endale öelda - öelda lihtne, teostada mitte nii lihtne. Et noh, kuidas ma ei solvu enda peale, kui teadvustan, et olen üsna laisk ja endale pandud eesmärke ei täida selliselt nagu ma sooviks. Aga ma ei saa ju latti langetada ka. See oleks siis ju väga, kordan väga, madalal. Ja paljudele ma juba ilmselt näingi väga madala panustamisega isikuna.
Nagu näha, pole ma vahepeal eriti midagi kirjutanud. Mu käpp on küll tõusnud ideega oma värvilised ja erksad unenäod kirja panna, kuid miskipärast olen ma bloggeri lahti klõpsates ära väsinud ning muid asju ajama siirdunud. Ja nüüd tahab osa minust jälle erinevaid jutulõngasid ajama hakata. Ja siis ma takerdun. Unenäod jah. Neid on olnud mitmeid. Aga kui nüüd nende peale jutt läks, siis siinkohal lõpetakski selle postituse.
No comments:
Post a Comment