läbi lumehunnikute tähtedest mööda...

naiss...
laiv oli ka taevalik.

talv on tuus!

aga mismõttes ma nägin bläck rokitit järgmise DA esinejatenimistus? kellegi blogis... nonäis.

miip oli ka, yo.

teistesse ei süübind, sorx.

*

täna tormas koledasti ja sadas ilusasti lund. 15.08 näitas ilm pimenemise tunnuseid. 

rotermanni turg oli juba putkakesed sulgenud, kui me oma jalad sinna tõstetud saime. lumekuubede alt vaatasid välja võidukaunistatud väiksed hõredad kuused. siiski, ainsana oli avatud glögiputka... lähedal asuv kalevi kommipood terendas värviliselt ja soojalt - kutsuvalt, ning seadsime sammud sinna

jõudsin koju, mugisin lihapalle ja järelejäänud piparkooke epifano venelembuse  ning opi pöffieri saatel. see tuuakse kõigile koju kätte ja ninaette. pöff. mulle tundub. infolette igaljuhul jagub siia ja sinna. (ei pea otsima teda nagu nunnusid käsitööpoode, kusagilt x-kohtadest, kõrvaltänavatelt). igaljuhul nõnda videvikku pidada on väga mõnus. ja siia veel taustaks kuulata, kuidas Lehari Ööülikoolis talve takka kiidab :) 

harjumuspärane jook ingveritee meega. igasugused vitamiini ja kaloripommid väga teretulnud praegu. 

aga sööge tegelt lihapallide asemel greipi! koorige ja mõelge, et see on kellegi nahk (ashilevi mõttekäik jällegi). nõnda siis.

uneseiklused seekord

nägin unes eriti jaburalt kujundatud ooperiteatrit. sisenesin miskipärast tagauksest. koridorid olid retrotapeetidega kaetud, pruunivalgetriibulised ning suured roosad hibiskuseõied peal.tapeedi peal siis.

hiilisin ooperisaali. pruunid ja punased istmed, lava sellise kakavärvi kardinaga ääristatud, nagu meie lagunevas NG vallamajas. massiivsed sambad, mis kohta ülal hoidsid, olid kollased, ma ei oska seda seletada, aga kuidagi stenslite ja MARKERITEGA oli nelinurki komineeritud ja nendesse sõnumeid kirjutatud, mis sõnumeid, ma lugema ei hakanud, sest see tundus ühe tõsiseltvõetava ooperiteatri jaoks liiga tobe. opera is dead!

enne seda aga veetsin nädalavahetuse islandlil. see oli nii, et korterikaaslane sai stipendiumi aga tal tulid muud plaanid ning võisin tema asemel minna. purjetasin laevaga ilmamaa maha, ja kui kohale jõudsin, oli korterikaaslane seal ees kohalikega lällamas. olin mingisuguses maakohas mingisuguses õpilastalus ja tahtsin rejkaviki, kuidagi ahistav ja hõre tunne oli üle tasase maa merele vaadata. osa maast, mättalisest-murulisest-mullasest, viis ookean endaga kaasa, ujuvad saarekamakad lainetes. tjah. lõpuks meenus mulle, et ma pean ju teooriaekamiks õppima ning mul pole aega islandil niimoodi oma aega maha jobutada. niisiis sõitsin tagasi, päris pikk maa oli, tõusin korra lendu ja vaatasin sõidutrajektoori kõrgelt ülevalt. ja tänane päev ongi kuidagi maha jobutatud, mitte midagi primaarselt-tähtsat tehtud.

late night...

värvikas sufjani laiv igaljuhul (terve see "age of adz"on kullatükk). massiivsed koosseisud laval on mulle alati sümpatiseerinud. aga mõnikord võib ka üks inimene olla nagu massiivne bänd, mis on ka veel eriti lahe. liiga palju lahedust igal pool, mis on muidugi hea ;)

maailmalõpuaimdused

kui teil on tööjuures massaašitool(?) ja köögi laua all prügiselekteerimiskeskus (nagu robynil) ja te surete tõenäoliselt sanatooriumis, olete sattunud rootsi või teel hirmsasse skandinaavialikku sotsiaalhorrorisse...

t lükkas mulle nina alla paberilehe listiga, mis teeb inimesest norraka. nt: 

-kui lähete hommikul välja pimedas ja tulete koju pimedas,

-kui jätate kõik toimimgud sinnapaika, kuuldes, et suits ja alks on tollivabaks saanud,
- kui te arvate, et võõras inimene, kes teile naeratab, on hull, purjus või ameeriklane või kõik need kolm.

-teile meeldib makrell tomatis, vaalajahil käia või muidu vaalaliha või siis see "mädakala"...

-kui "mmm" teie jutus on oluline lausetäide.

palju punkte sellest listist saab eestlaste kaela ajada. üks puudus meil siiski norrakatega võrreldes on - trollid!

prügi oskab tantsida...

teooria, teooria, teooria. selle asemel, et autokooli teste teha, ristid ja ringid ja ringid ja ristid ja juhet kokku ajavad sõnad ja laused, veendusin, et polaroid ei tee pilti tolkugi paremaks. nagu ülal näha. hea ja odav ananassimahl maximast. midagigi head. ja ka tühjana kaunilt seina ääres seismas. ja veidike (mitte vist just uusimat) pantsi taustaks:

James Pants - Darlin' by stonesthrow

not in kansas....

üks tüdruk nägi unes taevalikku luuletust ja hakkas seda kuulutama sellest päevast peale. 

kirkas unenäos esinesin mingi luuletusega ja mõtlesin, et whoa, panen päriselus kirja. kuna ma viimasel ajal sõnaahtraks olen jäänud, samal ajal sellest teadlik olles, tuli kasutada olemasolevat potentsiaali, tuli teha perfoormans. seisin laua taga. laud oli täis igausgust träni, peaasjalikult tühjad pudelid ja jalgrattaketid ja muu säärane. ütlesin midagi taolist, et "siin on need asjad, mille kõla mulle meeldib." sai veidi vastu tühja pudelit mingi esemega toksitud...

kirjapandu jagunes kaheks osaks, ja see pole kuigi väärtuslik...kui unenäos.

vahtisin murul jalutavaid pakse kajakaid

ja meelde tuli paar lustlikku ratatati videot:



 ja lind laivis hologrammina vist kah...

eimidagi asjalikku

22 viimane tax, aga esimene mälukas vist.

ma olevat kass süles ringi käinud ja käskinud talle pai teha. mida ma siiski keeldun uskumast! 

aga kui väidetavalt oli, siis nunnu. ja see kass on ülinunnu. häälekas ja kräunuv ja ülitark kah. igasugu trikke teeb...

vot sellised asjad juhtuvad kui inimene on üliväsinud, ja ma olen nädalalõpuks omadega päris läbi. ja ma muudkui kordan seda, mis pole lahe.

ja siis on veel igasugu asju olnud, mis kuhjuvad üksteise otsa ja mida ma ei jõua läbi mõelda, et sellest kirjutada siia, sest ma olen eriti aeglane ja eriti pole aega kah. 

urban spots

INFLUENCERS FULL VERSION from R+I creative on Vimeo.

viimasel ajal igalpool juttu influeeensidest...

absolutistlikult öeldes - oledki kollaaz sellest, mis/kes sulle meeldib. ja kommunikeerid nendega, kes kannavad samu väärtushinnanguid, neid võib saada terve meinstriim.. 

aga see pole teadagi nii kiirestitoimiv. kuigi mul juba viimasel ajal on tunne, et no üsna. üsna kiirestitoimuvad reaktsioonid...

wonderful futurewinterland

kaamos hakkab mõju avaldama ennekõike mugavusele ja söögiisule, kutsub välja iseäraliku nähtuse inimeses, JÕULUTUNDE. hämaras vanalinnas töllerdades oleks siiski väga mõnus, kui raekojaplatsil juba jõuluturg  ette jääks. ei mingit ninanipsu kapitalismile siinkohal, bling-bling... ok sellie nips, et enda ümber seda  armetut sära ja hiilgust kogeda 

oleks aeg uuesti ette võtta see minuvanustele legendaarne jõuluraamatuke. vastavad plakatid nukuteatri etendusest üleval juba oktoobrist saati. etendus ise väga ei kutsu. esile on kutsutud lapsepõlvenostalgia...