Kujutle,

et oled soojas roosakas päikeseloojangulises ôhtus liivarannal, kaljude vahel.
Selline mahe lugu Brooklini duolt:

Fieks

Ma ei jôua ära oodata, millal ma ükskord abiellun! Lihtsalt, selles môttes, et mu fie-nimi oleks siis poole vahvam, sidekriipsuga, shefilt "puine". Seaduses on, et ärinimi peab sisaldama ettevôtja ees- ja perenime.

Tabamata talent

Nôndaks. Nüüd helistas ema vend ja avaldas kahjutunnet, et ma ta juubelipeol näppugi klaverile ei saanud. Pole hullu, tema sôbrad on enamuses muusikamehed ja paljudel üllatused varuks - ka tal endal - riietusid vennad maadlemistrikoodesse ning hakkasid lava ees vägitükke tegema - pigem nägi see välja nagu kuiv kujundujumine. Nalja sai palju. Orkestrid, trumminaised, särgid-värgid laval. Endast mul väga selles lavalesaamisvôistluses kahju ei ole, kahju on ainult lähisugulastest, kellele etteastet lubatud sai ning ka onul endal oli pisut kahju, et ei saanud noort talenti näidata. Pluss veel seda, et mahe Pink Floydine ja The Cure¨i radadele ulatuv omaloominguline jazzi ja funkikava oleks vast trummi mürtsumisele ja tromboonidele mônus vaheldus.
Ja nagu telefonis ikka, vastasin ma enamasti "jah" ja "jah" ning muude lühivastustega, st. ärgu keegi solvugu, aga telefonivestluses olen ikka suht kobakäpp. Hiljem tulevad asjad meelde, ja siis tahaks tagasi helistada vôi kirjutada, aga rong on läinud...

Naistemaailma probleemid

Haarasin alt kaasa Kaubamaja Hooaja, kus Eesti kuulsustest tarbijad katsetasid BB kreeme ehk blamish balsam kreeme. Sattusin ka mina sellest ideoloogiast pinevile, nende kreemide näol ei ole tegemist puuderkreemidega, vaid nahasôbralikuma iluvigadeparandamisekreemiga, mis vist jätab puuderkreemi mulje vms - tahaks hirmsasti ühte neist kreemidest. Kurb siinkohal on see, et ma ei leia, et mu näonahk nii pekkis oleks, et sellist kreemi vajaks. 

Kas tänavatel saadavad sind pilgud a la mis rôve tulnukas see on? Haara aga bb järele ja tulemused on hämmastavad!

Tarbijad

Kirjutagem midagi isiklikumat siia siis kah: 

Näiteks, ükspäev Kaupsi toiduosakonnas nägin bomsivälimusega vanemat meest (kellel tegelikult küll mingisugusest iidsest ajast viigipüksid jalas), kes ladus kassalindile kaks Big Milk jäätist. Poleks seda temast oodanud. Inimesed on ettearvamatud. Ettearvamatustest veel niipalju, et N, kes on suur poeskäimisevastane ning kaardigamaksmise vastane ja üldse linnaelu mitte just meelsa pilguga jälgiv isiksus, sattus siinsamas Konsumis kokku Tartu linnapeaga. Too oli koos lastega ja pisut kohmetu. Üks väikestest väänikutest asus näperdama N kassalindile poetatud kartuleid. Niisiis, nüüd on N täiskohaga tartlane. 

Olin vahepeal tôbine, aga mesi, tee ja sidrun ning Paracetamol ulatasid oma abistavad toimeained ning nüüd olen korras. Vist. Käisin uues Raadi Maximas - seal on shokolaad odavam. Shoks pidi näitama armastuse puudust, aga ma ütleks, et meie puhul on tegu lihtsalt selliste inimestega, et kui magusat süüa, siis olgu see shokolaad! Vôi jäätis. Vôi üks helerohelise paberiga komm, mida ka Maximast lahtiselt müüakse. Ilusad kommipaberid, aga siiski, ka kommid nii head, et kauaks nad lauakaunistuseks ei jää. 

Arbutus

Kanada on mu uus Meka. Tähendab, ma ei tea, mis mul see vana Meka küll olla vôis, aga uus igaljuhul küünitab kuhugi Kanada poole - tuleb sealtpoolt muudkui toredaid üllatajaid. Doldrums!!! Kôigepealt läheb kuulamise aur selle peale, et môistatada, kas laulja on naine vôi mees, kuigi nii oluline see polegi ja seda ilmselt artist ka promob. Mingismôttes. Igaljhul see vokaal (kogu muu hea-parema sees) meenutab sellist Norra poppgruppi nagu Donkeyboy, kus lauljateks nii mees kui naine, kordamööda, segamini, vahepeal, kus samuti on mônus seda dünaamikat kuulda - millal kes laulab ja kas nüüd laulavad korraga. Eeslipoisil on kôik eeldused olemaks igati hea taustasült, kui teed samal ajal midagi muud: on positiivne, rütmikas ja ilusameloodiline. Ta ei pressi mingeid ootamatuid olukordi peale, ei pane end liigselt kuulama, aga tunned, kuidas meeleolu paraneb ja töö (mille saateks Donkeyboy mängib) saab tehtud nagu lepase reega. Nagu Kättemaksukontori soundtrack. 

DOLDRUMS - ANOMALY 

ja Donkeyboy:

Eeskujud

mis kuju ma üldse oleks, kui poleks eeskujusid

Whateverest

WHATEVEREST from Kristoffer Borgli on Vimeo.
...ja siis eile olingi Todd Terje tsoonis terve päeva...

Luv

 Mu aasta  avastus 2012 on meik! 

Never mind see eelnev pilt, mis randomilt esile kerkis, kui siia illustratsiooniks hoopis päikeselisest Sôpruse sillast fotot otsisin. Mind seda, et alles pärast nüüd hiljuti Annie Maci saadet sisnes minusse see lugu:



(Jajah, ma ka mainiks siin, nagu mitmed enne mind, et alaealised jaapani kutid on autorid, aga sellega enamus infi ka piirdub) Mis ma ikka, bittersweet, bittersweet. Ja kasmiirkassi lahendus:



Praegu tahaks akusid laadida, saada värskeid meeldivaid emotsioone, nt kohvikutes ja lokaalides juttu vesta vanade sôpradega, isegi ocational suitsu tômmata - sellega kaasneb enamasti mônes hubases suitsuruumis istumine ja tulevikuplaanidest vôi millest iganes pläkutamine: oled rôômus teise plaani üle ning endalgi saab hetkeks kôik selgeks. Aga. Siin on omad agad, nt suhtemull.

Meanwhile

Casio môneks ajaks minu juures, ootab juhet ja mu hoolitsust, heal juhul helikaarti :)

Ilusad laual, mitte nii ilusad küüntel - eriti see oranz.  Allikevel, eg likar! 

Peaks midagi kirjutama siia nüüd. Olen humanitaar ja otsin tööd - erinevalt paljudest omataolistest usun ma et minu eriala pakub pinget ja tööd külluses, iseasi, millisest otsast kinni hakata, kus selles virvarris on minu koht. Eelmisest kohast öeldi napilt ära, oeh, muidu oleksin märtsis juba rahaboss. Ja teeksin asja, mis on tôeliselt pônev, perspektiivi ja miljöö poolest. Aga see selleks. Nüüd siis katsun paari teise kohta saada, kus on märksa rohkem tüütust ja vähem cashi voolamas. Vôiksin ju kônekeskuses töötada, mul poleks selle vastu midagi, aga ma ei saa sellises kohas lihtsalt hakkama. "Ah, mida te tahate?" "Eee... seitse vöi kaks vöi kakskümmend oli see nüüd?" "Oodake, ma arvutan...." 

Kooli vôiks ka ära lôpetada. 

Django on vaadatud. Pelmeenimass hammaste all, verelôhnaline olelusvôitlus ja kättemaks ekraanil. Niggal lömastatakse pöialdega silmamunad, minul vajub pelmo aeglaselt mööda kurku alla poole. Praegu kôrvaklappides kôlab Foxygen ka nagu Django soundtrack. Ja ikka-ikka oma lapseliku kibestumusega kurvastan, kuidas inimesed ikka alati püüavad leida viise, kuidas teisele pähe astuda. Saaks ju ka teisiti, saaks! Ahnepäitsud lihtsalt! 

Arengud Lähis-Idas